Paks Margareeta.

Kaitsvate ja turvaliselt paksude paekivimüüride vahele tulnut ootab ees rännak Eesti meresõidu ning kalanduse algusaegadest kaasajani. Külaskäiguks tuleb piisavalt aega varuda, sest väljastpoolt vaadates ja seejärel sisenedes tundub suurtükitorni sisemus ootamatult ruumikas ja avar. Tuleb arvestada ka sellega, et muuseumi ekspositsioon paikneb neljal korrusel ning et hea ilmaga on pea kohustuslikuks lisaks torni katusel paiknev vaateplatoo, kust avaneb üks suurepärasemaid vaateid sadamale, lahele ja vanalinnale. Suveperioodil on veel võimalik jalutada ringi siseplatool ning vaadata erinevate laevaankrute kollektsiooni ning laevateede tähistamiseks mõeldud toodreid. Esimesel korrusel on võimalik imetleda suurimat muuseumi mudelit - kunagises Käsmu Merekoolis olnud purjelaeva ning vaadata tõtt üliainulaadse tuukri süvavee sukeldumisteks mõeldud ülikonnaga. Korruse teises osas on ruum ajutiste näituste tarbeks.

Teisel korrusel olles saab alles õige ettekujutuse torni suurusest ja avarusest, sest sealt kõrgub läbi kõigi korruste aastaid tagasi Hiiumaalt toodud kaljase mast koos purjega. Siin on esitatud ka lugu Eesti purjelaevade ehitamisest ning nende seilamisest maailmameredel. Oma osa on mereharidusel ja esimestel sammudel aurulaevanduse vallas, kuni pöördeliste sündmusteni I Maailmasõja ja Vabadussõja ajal.

Kolmandal korrusel võtab külastajaid vastu kõige klassikalisem tuukriülikond koos selle juurde kuuluva varustusega. Siin on eksponeeritud laevanduse areng 1920. aastate algusest kuni 1990.aastate lõpuni. Loomulikult ei pääse siingi mööda pöördelistest ja traagilistest sündmustest aastatel 1939 - 1945 ning kõiki puudutanud reisilaev "Estonia" hukust 1994.aastal.

Neljas korrus on pühendatud kalandusele ning siin on hea võimalus vaadata sisse vana kalatraaleri roolimajja ning kujutada end elama mitmeteks kuudeks ühtejärge kunagise suure ookeanitraaleri BMRT kitsasse kajutisse. Kodumere kalandusele lisaks on siin ainulaadne võimalus takseerida ka seinale kinnitatud vaala selgroolüli. Seisatada tuleks Saaremaalt pärit väikese ja lihtsa sõudepaadi ees ja panna end nende inimeste rolli, kes sellega 1944.aasta oktoobris üle tormise Läänemere aerutades Gotlandile jõudsid.

Eesti Meremuuseum.

Meremuuseum loodi Veeteede Valitsuse sihtasutusena, et jäädvustada ja säilitada merendusajaloolist kultuuripärandit ning seda eelkõige tänu vanade meremeeste initsiatiivgrupile (kaptenid Madis Mei, Evald Past ja A. Heinmaa, August Gustavson, Veeteede Valitsuse direktor Eduard Avik), kes kasutasid oskuslikult ära võimalused, mida riik ja ühiskond neile sel ajahetkel võimaldas. Midagi ei teki aga tühjale kohale, sest ajalooliselt huvipakkuvat meresõidu alast materjali oli hakatud koguma juba 1920.- ndate aastate lõpul ning ka 1929.aasta Põllumajandusnäituseks osteti mõningaid mudelid. 2. septembril 1931.a. ilmus ajalehes "Päevaleht" ülekutse merendusainelise vanavara kogumiseks ja selle toimetamiseks Veeteede Valitsusse. Huvitavamad esemed pandi samas ka kahte väikesesse tuppa vaatamiseks välja. 24. detsembril 1934.a. andis Veeteede Valitsuse direktor välja käskkirja Sihtasutus Meremuuseum loomiseks alates 1. jaanuarist 1935 ning selle juhatajks määrati kapten Madis Mei. Ekspositsiooni jaoks eraldati avarad ja kõrgete lagedega ruumid Kesklinna sadama Baikovi kaldapealsel (seal, kus praegu on reisilaevade D-terminaal). Pidulik avamine toimus 360 inimese ja Riigivanema osavõtul 23. veebruaril 1935.aastal. Kahjuks sai muuseum rahulikult toimida vaid napilt viis aastat, sest peale nõukogude okupatsiooni algust anti 4. novembril 1940.aastal Eesti Riikliku Merelaevanduse ülema poolt välja käskkiri selle likvideerimise kohta sadamas ning üleviimisest Mereklubi ruumidesse Uus-Sadama tänaval. 17. detsembril 1940.aastal suri muuuseumi asutaja kapten Madis Mei ning uueks direktoriks määrati endine jäämurdja "Suur Tõll" kapten Benjamin Valter. Segased ajad ja sõda viisid aga hoopiski selleni, et muuseumivarad pakiti ning viidi õnneks (vana hoone hävis sõjas täielikult) hoiule Kiek in de Köki torni keldrisse. Peale sõda saigi varade ametlikuks hoidjaks Tallinna Linnamuuseum, osa sattus ka Haapsalu ja Saaremaa koduloomuuseumidesse. 18. augustil 1959.a. loodi Linnamuuseumi juurde kahe töötajaga (Viktor Tõnissoo ja Helge Peterson) Mereasjanduse ajalugu käsitlev osakond, kes koondasid varad Mereklubisse. 1960. juulis - augustis korraldati Tallinnas Harju tänaval praeguse Eesti Ühispanga teenindussaalis näitus "Eesti ja meri". Peale edukat näitust saabus aasta pärast ka ametlik iseseisvumine kui kultuuriministri käskkirjaga taasloodi alates 1. juulist 1961.a. Eesti Riiklik Meremuuseum ning selle direktoriks sai Ants Pärna. Uute ruumide leidmine ja ekspositsiooni valmimine võttis aega ning külastajatele avati muuseum aadressil Pikk tänav 70 alles 22. oktoobril 1965.aastal. Ekspositsioon oli aga üsna kokkusurutud ja väikesemahuline, sest enamat ei võimaldanud ruumid, mis paiknesid suurtükitorni Paks Margareeta kõrvalhoones. Kohe oli selge, et tuleb renoveerida ja kasutusele võtta ka tühjana ja ilma katuseta seisev võimas torn. Kõik ei läinud aga nii kähku, kui loodeti ja lõplikuks tõukejõuks sai hoopiski 23.oktoobril 1974. aastal ROK - i poolt tehtud otsus pidada 1980.aasta olümpiamängud Moskvas. Kuna regatt pidi toimuma Tallinnas, siis nähti ette ka mitme hoone restaureerimine vanalinnas - nende hulgas ka Suure Rannavärava kompleks Meremuuseumile. 26. detsembril 1977.aastal muuseum suleti ning järgmise aasta algul saabusid Poola restauraatorid firmast "Budimex". Ehitustööd siiski venisid ning Olümpiamängude ajaks oli võimalik välja panna vaid ajutine näitus, lõplikult avati muuseum aga 27. aprillil 1981.aastal.

Piiratide Läänemeri.Autor:Pekka Erelt.

Muiste polnud Läänemere ületamine ohutu. Piraadid võisid su kinni võtta, heeringatünni pista ja kaane peale naelutada.

Menufilmi “Kariibi mere piraadid” uue osa linastumine Eesti kinodes kinnistab taas arvamust mereröövlitest kui meestest, kes seiklesid kaugetel lõunamaa meredel. Ometi värisesid piraatide ees ka Eesti elanikud. Ja aastasadade eest oli Läänemeri nii ohtlik, et merele minnes polnud kunagi kindel, kas maad enam näeb. Sest juba Naissaare taga võisid laevu varitseda verejanulised mereröövlid.

Tulevane kuningas müüdi orjaks
Aastal 967 oli Norra kuninganna Estrid sunnitud koos poeg Olaviga kodust põgenema. Laev, millele nad läksid, võttis kursi Novgorodi. Seal elas Estridi vend Sigurd, kes oli vürst Vladimiri juures tähtsal kohal ning suures aus ja lugupidamises. Novgorodi laev aga ei jõudnud, sest teel ründasid seda eestlastest mereröövlid.

Nagu muistne saaga jutustab, löödi laevalolijaist osa maha, osa aga jagasid eestlased omavahel orjadeks. Olav lahutati emast ning ta sattus ühes oma kasvataja Torulfi ja tema poja Torgiliga kellegi Klerkoni omanduseks. Kuna Torulf oli orjaks liiga vana, lõi Klerkon ta lihtsalt maha. Klerkon viis poisid Eestisse ja müüs nad seal siku eest maha. Mõni aeg hiljem ostis Olavi ja Torgili ära Rease-nimeline mees. Saaga andmetel oli Olavil Rease juures hea põli, peremees kohtles teda nagu oma poega.

Röövimisest oli möödunud kuus aastat, kui Eestisse saabus makse korjama ei keegi muu kui Olavi onu Sigurd. Edasi läks nagu muinasjutus. Sigurd kohtas juhuslikult nägusat ja haritud poissi ning huvitus, kes ja kust ta on. Nii selguski, et tegemist on tema oma õepoja Olaviga. Sigurd ostis poisi 9 või 12 marga kulla eest vabaks, samuti Torgili, ning reisis nendega Novgorodi.

Olavi ema Estridi tundis Eestis orjaturul ära rikas ja suursugune Norra kaupmees Lyder, kes ostis ta ära ja võttis endale naiseks. Olavist aga sai Norra kuningas Olav Tryggvason, kes valitses aastatel 995–1000. Värvikas lugu Olavist ja Estridist on kui mitte esimene, siis üks varasemaid allikaid, milles on juttu Eesti mereröövlitest.

Sama kuulus mereröövlilugu on Sigtuna hävitamisest. Augustikuu 12. päeval 1187 purjetasid arvatavasti eestlastest või karjalastest meresissid üle mere ja tegid maatasa Rootsi tähtsaima linna Sigtuna. Seda legendi on palju uuritud ning arheoloogiliste kaevamiste põhjal on lõpuks jõutud seisukohale, et kon kreetne legend ei vasta tõele. Küll aga on täiesti võimalik, et eestlased Sigtunasse muidu röövretki tegid. Veidi varasemast ajast, aastast 1178 on teada veel üks meie piraatide veretöö. Saarlastest mereröövlid võtsid siis vangi Soome piiskopi Rodulfuse ja tapsid ta.

Vitaalivendade hirmuteod
Järgmistel sajanditel ei muutunud liiklemine Läänemerel sugugi ohutumaks. Nii näiteks selgub Lübecki rae järelepärimisest Turu foogtile 1326. aastal, et Tallinna lähedal on sügisel jälle mererööve toime pandud. Paarkümmend aastat hiljem aga kaaperdati Soome lahel isand Henriku laev ja viidi Tallinna. Kalanni foogt Esgerus pöördus seepeale Tallinna rae poole, et tema sõber Henrik oma laeva ühes lastiga tagasi saaks.

Laevu pandi merel ka põlema. Nii pistsid Uusimaa mereröövlid 1368. aastal Tallinna lähistel tule otsa kellelegi härra Simonile kuulunud laevale, mis eelnevalt ilmselt paljaks rööviti.

Sajandi lõpul läks olukord aga päris hulluks. Kroonikud hakkasid jutustama suurest hulgast mereröövlitest, kes valitsesid Rootsi vetest Neeva jõeni välja. Nende tunnuslause oli “Jumala sõbrad j a kogu maailma vaenlased” ja nad nimetasid end vitaliaanideks.

Algul Rootsi kuninga Mecklenburgi Albrechti teenistuses olnud vitaliaanid ei kuuletunud hiljem enam kellelegi ja valmistasid kõigile tõsist peavalu. Vitaalivendadel arvati olevat koguni 200 laeva. Hirm ja viha nende vastu oli nii suur, et kättesaadud vitaliaanid hukati ning nende kolbad naelutati raudnaeltega paalide otsa. 1395. aasta suvel röövisid vitaalivennad karistamatult kaubalaevu Soome lahel – Tallinna ja Turu raad pidasid selle kohta küll kirjavahetust, kuid enamaks nad polnud võimelised.

Löögi alla sattusid mitte ainult laevad, vaid ka sadamalinnad. Nii hoiatati Turust selsamal sügisel tallinlasi, et vitaliaanid on tulemas Tallinna ja Pärnusse. Seetõttu soovitati rael linnadesse rohkem sõjaväge paigutada.

“Inimhing oli Läänemerel niisama odav, nagu see on praegusaja ­Aafrikas. Langenute arvu lahingus ei hoolinud keegi kokku lugema. Vitaalisõdade käigus tapeti sadu inimesi, neid mõrvati ja heideti merre. Laevu läks põhja, neid uputati ja neid kadus,” iseloomustab seda aega Juha Ruusuvuori oma raamatus “Läänemere mereröövlid”.

Laevu püüdsid vitaalivennad ka kavalusega. Nii näiteks kaaperdasid nad 1395. aastal ühe Tallinnast tulnud laeva sel kombel, et ajasid ta valemärgutulede abil kõigepealt karile.

Sattuda vitaliaanide kätte tähendas koledaid piinu neile, keda just kohe maha ei löödud. Vitaliaanid sidusid vangid kinni, pistsid heeringatünnidesse ja naelutasid kaane peale. Kes sadamas veel elus oli, see kas värvati mereröövliks või nõuti tema eest lunaraha.

Vitaliaanide lõpp saabus 1400. aastal, kui Hansa otsustas kauplemist üha enam häirivad mereröövlid hävitada. Läänemerele saadeti laevad piraate jahtima. Nende tugikohti Põhjamere rannikul rünnati. Paljud vitaalivennad langesid lahinguis, paljud võeti kinni ja hukati.

Rektori poeg läks mere röövliks
Kuigi Hansal õnnestus Läänemere läbi aegade suurim mereröövlite jõuk purustada, ei tähendanud see kaugeltki veel rahulikke aegu siinsetel vetel. Nii näiteks hoiatas aastal 1420 Tallinna keegi Janeke Hampmos, et merel liiguvad piraadid. 1438. aastal aga tungisid Rootsi, Soome ja Eesti piraadid Hiiumaa rannikule. Aasta hiljem nähti Ruhnu sadamas kurikuulsat piraati Ivar Flemingit. Tallinlaste laevu kimbutas toona ka Eestist pärit aadlik Calle Dönhoff, kes elas vaheldumisi Turus ja Tallinnas.

Tallinna rae vihatumaid vaenlasi sel ajal oli veel üks piraat, Alf von Molen. Tallinlased isegi süüdistasid Stockholmi raadi Moleni toetamises. 1436. aastal aga teatas Molen, et on nõus tulema Tallinna rae ette oma tegudest vastust andma, kui tagatakse tema julgeolek. Tallinna ta muidugi ei ilmunud.

16. sajandi algusest on teada lugu vaprast Uusikirkko kirikhärrast ­Magnus Bockist, kelle väike laev Tallinna lahel kaaperdati, ent kes vallutas selle piraatide käest tagasi. Pastoril nimelt õnnestus laevalt jullaga Tallinna põgeneda, kus talle tulid appi kaasmaalased. Laevale jäänud meeskond oli pandud teki alla luku taha, kuid neil läks korda ankruköis katki raiuda ning laev hakkas linna poole triivima. Siis aga saabus söakas kirikhärra koos kaaslastega, nad vallutasid laeva ja panid piraatidel käed raudu.

Röövid Läänemerel aga jätkusid. “Aastal 1563 septembris purjetas kogu Lüübeki laevastik üsna muretult Narva. Tagasisõidul aga võeti neilt rõõmutuju. Sel ajal, kui nad Narvas lossisid ja uut kaupa laadisid, olid r ootslased 12 laevaga valmis lüübeklasi Narva all vastu võtma, ning kui nad Kõrgessaare all kokku said, kaaperdati mõningaid lüübeklaste laevu,” kirjeldab Liivimaa kroonikas Balthasar Russow.

Tallinnal oli peagi taas põhjust piraatide ees hirmu tunda – 1568. aastal ähvardasid linna Danzigi mereröövlid. “Selsamal varakevadel tulid Danzigi piraadid kaheteistkümne laevaga hästi varustatult Tallinna alla ja heitsid Naissaare taga ankrusse, et Poola kuninga nimel sulustada sõitu nii Tallinna kui ka Narva poole. Need piraadid nõudsid Tallinna käest põletamise ähvardamisel kontributsiooni, kui nende nõudmisi ei täidetud. Kui nad nüüd peaaegu poole suve läbi Tallinna ees pidutsenud olid ning lõppeks teada said, et Rootsi kuninga laevad olevat lähenemas, taandusid nad jälle Danzigi poole,” jutustab Russow. Kaks aastat hiljem läks Danzigi piraatidel Narva all kehvasti. Inglased vallutasid mõned nende laevad ja andsid venelaste kätte, kes poosid 70 piraati üles.

Järgmise aastasaja piraatidest “kangelased”, kellest üks otsapidi ka Eestiga seotud, olid Tartu ülikooli rektori Jakob Skytte poeg parun Gustav Adolf ning Karl X Gustavi õuejunkur Gustav Drake. Aadlisoost piraadid röövisid ja tapsid merel, kuni 1663. aastal lõpuks kinni kukkusid. Skytte hukati, Drake aga oskas puhtalt välja tulla.

Võrreldes eelmiste sajanditega olid ajad siiski muutunud rahulikumaks ning kallaletungid laevadele Läänemerel vähenesid. 18. sajand aga andis piraadi-vabadusvõitleja, Narvas sündinud Stefan Löfvingi. Venelastega vapralt võidelnud ning nende laevu röövinud Löfving kuulutati pärast Soome iseseisvumist 1917. aastal vaat et lausa rahvuskangelaseks. Löfvingi saagiks langesid ka Eestist tulnud laevad. “29. juulil (1718) kaaperdasin Vene aluse, mis oli tulnud Tallinnast, lastiks 70 tünni soola, 200 leesikat tubakat,” kirjeldas piraat oma päevikus.

18. sajand siiski andis veel ühe legendaarse mehe, keda vähemasti rahvajuttudes on seostatud laevade röövimisega. See oli Hiiumaa Suuremõisa parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Stern berg (1744–1811) ehk Ungru krahv. Teda nimetati ka randröövliks, kes süütas valetulesid ja juhtis sel kombel laevu madalikule. Neid lugusid ei ole aga suudetud tõestada. Küll peitis ta oma mõisas karile jooksnud laevadelt saadud saaki – “mere õnnistust”.

Mereröövlilegende liigub Eestis teisigi. Nii elanud Prangli saarel aastasadade eest piraatide naispealik Helena, kellest vabanemiseks tulnud saarel kuusemets põlema panna ning kes peitnud oma kulla Ülesaare luidetesse. Naispiraat Helena võis tõepoolest olemas olla. Tema kuld muidugi on tänaseni leidmata ja kes teab, ehk Naissaaregi maapõu varjab mereröövlite veriseid aardeid.

Läänemeri.

Läänemeri - maailma suuruselt teine riimveekogu (pindala koos Kattegatiga 420 000 km², maht > 20 000 km³) Musta mere järel, on maailmaookeanist eraldatud üleminekupiirkonnaga (Skagerrak, Kattegat ja Taani väinad). Läänemere ökosüsteemid on kujunenud läbi kitsaste ja madalate Taani väinade toimuva piiratud veevahetuse tingimustes. Jõgede kaudu tuleb Läänemerre aastas keskmiselt 440 km³ magedat vett (moodustab 2% kogu Läänemere ruumalast) ning Taani väinade kaudu keskmiselt sama palju soolasemat (15-17 PSU) vett, mis teeb vee viibaajaks 20-30 aastat. Ava- Läänemere ning Soome lahe lääneosa veed on soolsuse ja tiheduse järgi püsivalt kihistunud. Halokliin (soolsuse järsu vertikaalse muutusega kiht) eraldab ülakihi (6-8 PSU) ning süvakihtide veed (Bornholmi basseinis kuni 18 PSU, Gotlandi süvikus kuni 13 PSU) ning takistab oluliselt vertikaalset segunemist. Talvine jahtumine ulatub kuni halokliini ülemise ääreni (50-60 m Bornholmi basseinis, 70-80 m Gdanski basseinis ja Gotlandi süvikus ning 70-90 m Põhja süvikus). Soolase vee juurdevool Taani väinadest on ilmastikutingimustest sõltuvalt pulseeriva iseloomuga. Suurte sissevoolude (1914, 1951, 1970, 1976, 1993/94) ajal Kattegat täitub soolase veega ning Arkona basseini tuleva vee soolsus ulatub kuni 22-23 PSU. Sissevoolude puudumisel toimub süvikutes stagnatsioon, mil soolsus ja hapnikusisaldus kahanevad ning tekib väävelvesinik. Liivi ja Botnia lahes on kihistus palju nõrgem, sest madalate künniste tõttu tuleb avamerest juurde ülakihi magedam vesi. Neis lahtedes võib talvine jahtumine ulatuda põhjani, ning hapnikupuudust ei teki. Ülakihi soolsus kahaneb Botnia ja Soome lahe soppide suunas väärtuseni 1-2 PSU. Vee temperatuur on mere avaosas talvel 2-3°C, lahtedes 0°C ümber. Botnia lahe põhjaosas püsib jää üle poole aasta. Suvel on vee temperatuur pinnakihis termokliinini (temperatuuri järsk vertikaalse muutuse kiht, tavaliselt 10-20 m veepinnast) lõunaosas 16-18ºC, Botnia lahes 13-14ºC, termokliinist allpool 2-4°C ja halokliini all aastaringselt ~ 5 °C. Lainete kõrgus tugeva tormi puhul on avamerel kuni 10 m, Soome lahes 6 m ja Liivi lahes 3 m.

Läänemeri on jagunenud süvabasseinideks (joonis), mille vahel veevahetus on piiratud künniste ja hüdrograafiliste frontide esinemise tõttu. Püsivate regionaalsete soolsuse, põhjareljeefi, hoovuste jm. erinevuste foonil on nendes piirkondades kujunenud iseloomuliku elustiku koosseisuga ökoloogilised allsüsteemid.

Lühikese eksisteerimisaja tõttu ei ole Läänemeres jõudnud tekkida endeemseid liike, ta elustiku moodustavad eri perioodidel sisserännanud organismid: riimveelised ja merelised glatsiaalreliktid (jääaja-järgsesse Joldiamerre rännanud liikide järglased, asustavad praegu Põhjalahe, Soome lahe ja Liivi lahe sügavamaid alasid), merelised boreaalsed liigid ning mandriveekogudest pärit mageveeliigid. Suurema soolsusega vett eelistavad mereliigid levivad enamikus mere lääne- ja lõunaosas. Nende kasv aeglustub soolsuse vähenedes. Mageveeliigid levivad eeskätt väiksema soolsusega rannikuvööndis, arvukamalt mere põhjapiirkondade saarestikes ja lahtedes. Uute liikide sisseränne on kiirenenud seoses nende massilise sissetoomisega laevade ballastvetega. Liikide arv on Läänemeres ta riimveelise iseloomu tõttu suhteliselt väike. Bioloogiline produktiivsus on suurim rannikuvööndis ning süvikute nõlvadel paiknevate intensiivse segunemise vööndite piirkonnas. Kalaproduktiivsus on võrdlemisi suur - mere pindala on umbes 0.1% maailmamere pindalast, kalasaagid maailma kalasaakidest aga ~1%. Räim, kilu ja tursk moodustavad saakidest umbes 90%. Elustikku mõjutab kliima ja järjest enam inimtegevus, eriti väärtuslikemate kalaliikide ülepüük, ning ka mere valgalas elava umbes 85 miljoni inimese tegevuse tulemusel tekkinud reovete vastuvõtmisest tingitud eutrofeerumine ja ohtlike ühendite esinemine. Takistatud on lõhe looduslik paljunemine (suur osa lõhepüükidest põhineb kasvatatud noorjärkudel), tursa ja väärtuslike rannikukalade varude suurenemine. Mereimetajate arvukus on langenud väga madalale, nad saavad eksisteerida ainult kaitse all. Mõjutatud on merelinnud.

Läänemerel hüvede kasutamisel põhineb rannarahva elu, rannikuriikide kalapüük, turismi- ja puhkusemajandus, meretransport.

Sinivetikaoht.

Kui rannas värvub vesi rohekaks, pruunikaks või koguni punakaks, siis sisaldab see massiliselt vetikaid. Vetikate massesinemist nimetatakse ka vee õitsemiseks. Massiliselt esinevad vetikad võivad katta suuri alasid järvel ja merel. Kuid see nähtus võib olla ka lokaalne, näiteks vaid ühes lahesopis.

Võib arvata, et tegu on sinivetikatega, kui:

• On juuli või august

• Vesi on värvunud kollakas-roheliseks tänu silmaga nähtavate "helvestele"

• Vesi ja kaldaäär on kaetud tiheda rohelise massiga

• Värviandja on nii väikeste mõõtmetega, et ei püsi näiteks vette pistetud oksal

• Veel on kopituse lõhn

• Pooled sinivetikatest on mürgised ja võivad ohustada tervist!

Sinivetikatest tingitud mürgituse tunnused:

• Naha ja silmade punetus

• Halb enesetunne ja kõhulahtisus

• Palavik, nohu ja köha

• Lihasevalud

• Huulte kipitamine ja pragunemine

• Tasakaaluhäired

• Sinivetikamürgituse sümptomid võivad sarnaneda tavalise gripiga. Mürgituse saanutel on sageli ka naha- ja silmaärritusi

Veidi sinivetikaid sisaldavas vees võib ujuda, kui vett mitte alla neelata ning kui pole soodumust allergilistele reaktsioonidele. Väikelastel võivad ilmneda tervisehäired juba vähesest kogusest mürgisest vetikaveest.

Ka koduloomad võivad sinivetikaid sisaldavat vett juues saada mürgituse. Näiteks koertel piisab mürgituse saamiseks karva lakkumisest peale sinivetikaid sisaldavas vees ujumist.

Sinivetikamürgid ei lagune isegi keetmisel. Seega ei soovitata sinivetikaid sisaldavat vett üldse kasutada.

Kui olete kokku puutunud sinivetikaid sisaldava veega, tuleb see kehalt ja eriti silmadest puhta veega ära loputada, kui vetikaid sisaldavat vett on alla neelatud, tuleks püüda see võimalikult kiiresti välja oksendada; võtta võib ka söetablette.

Jäta meelde!

• Vesi, milles on palju sinivetikaid, võib olla mürgine.

• Ujumine ja veepritsmed võivad põhjustada allergiat, silmade kipitust ja nohu või halba enesetunnet.

• Tugeva vee õitsengu ajal ära luba lapsi ja koduloomi randa.

• Ära joo sinivetikavett.

• Ära uju vees, kus on palju sinivetikaid.

• Ära kasuta sinivetikavett pesupesemiseks ega leiliviskamiseks.

Läänemeri on üks unikaalsemaid mereökosüsteeme maailmas. Läänemeri pole ainult koduks rikkalikele bioloogilise mitmekesisuse tasanditele ja ürgsele loodusele, vaid hoiab alal miljonite inimeste elatist ja majapidamisi üheksas rannikumere äärses riigis, kes ühtmoodi kutsuvad Läänemere regiooni oma koduks. Läänemeri on juba maksnud ränka hinda aastaid merel ja meres kestnud inimtegevuse eest - kalavarude rööv- ja ülepüük, vastutustundetu laevandus, kurnamine ja surve põllumajandusest ning tööstusest on jätkuvalt negatiivsete mõjudega nii õrnale merekeskkonnale. Selle tulemusena on Läänemere mereökosüsteem üks kõige ohustatumaid kogu meie planeedil.