HIIUMAA.

Hiiumaa - saar Läänemeres, rikas mitmekülgse, ilusa ja puutumatu looduse ning toredate inimeste poolest. Hiiumaal on hea elada. On tuhat ja üks põhjust, miks siia ikka ja jälle tagasi tullakse.

Juba ligi 455 miljonit aastat tagasi tekkis praeguse Kärdla linna lähistel meteoriidiplahvatuse tagajärjel kümmekonna kilomeetrise läbimõõduga rõngassaarestik. Need olid esimesed saared Hiiumaa praegusel kohal ja mainitud sajad miljonid aastad teevad Hiiumaast ühe maailma vanima saare.

Raske on leida Eestis looduslikult mitmekesisemat paika, kui seda on Hiiu saar. Maastikutüübid ja -pildid vahelduvad suisa peadpööritava kiirusega. Olles ühtviisi kaunid ja miniatuursed, põimuvad nad omavahel kokku just täpselt selleks, et teha Hiiumaast Hiiumaa. Suviti meelitavad pea kõiki kilomeetripikkused liivarannad Tahkuna ja Kõpu poolsaarel.

Hiiumaale on teda ümbritsevad väikesaared nagu värvikirevad pärlid kauni naise kaelas. Üle kahesaja saare ja saarekese hulka kuulub hiljuti merest tõusnud, veel taimestumata, kuid ka suuremaid metsaseid saari.

Tänu ümbritsevale merele on Hiiumaa kliima teistsugusem kui Mandri-Eestis. Päikese-paistelisi ilmu on rohkem ja vihma vähem.

Hiidlane on oma loomult rahulik ja salliv. Ta seisab loodusele lähedal, arvestab ja armastab loodust ning on oma hingelt natuke looduslaps. Hiidlane armastab ka nalja, seega on kõige olulisem, et sa nalja mõistaks.

Hiiumaal sa pole üksi, sinuga räägivad metsad ja meri, sind embavad kuldsed liivad ja kõrvetav päike, tuuled ja allikavesi. Su ümber on üheaegselt nii minevik kui tulevik. Ole looduse lemmiklaps ja sind võetakse omaks. Naeratavad hiidlased näitavad sulle teed, kui taevatähed ei aita…

Orjaku küla.

Orjaku* on üks vanimaid teadaolevate Hiiumaa kohanimede hulgas - varaseim dateeritud ürikuline teade pärineb aastast 1254, mil Hiiumaa jaotuse lepingus Orjack läks Saare-Lääne piiskopi valdusse. Tolleaegne Kassari jäi aga ordu maaks. Ordu ja piiskopi valitsemisaeg kestis Hiiumaal üle kolme sajandi ja jättis tänini märgatavaid jälgi keelde, külakultuuri ja kohanimedesse.

Orjakusse rajati väike mõis arvatavasti aastatel 1606-1612 ja seda on hiljem nimetatud ka Nina mõisaks. Aegade jooksul on olnud Orjaku mõisal palju erinevaid omanikke ja rentnikke. Kõige pikemalt, kuigi vaheaegadega, on olnud mõis De la Gardie`suguvõsa omanduses. Mõisa on kasutatud ratsateenistuse asukohana ning riigi- ja kõrvalmõisana.

1835. aastal mõisastati Orjaku küla maad ning elanikud asustati ümber Utu külla. Küla taastati alles peale maareformi 1920-tel aastatel, mil endistele mõisamaadele rajati uusi asundustalusid. Kujunes kaks küla - Orjaku ning Mereküla. Kolhooside loomise käigus need külad ühendati Mere kolhoosi, mis omakorda 1953.aastal ühendati Kassari kolhoosiga. Eesti taasiseseisvumise ajal ennistati küll palju väikseid külasid, ent Orjakut ja Mereküla ei lahutatud, vaid jäeti kokku.

Orjaku on olnud vana kalapüügikoht. Sadam kavatseti välja ehitada Tsaari-Venemaa merejõudude miinilaevastiku baasiks. Ehitustöödega alustati 1912. aastal, kuid I maailmasõja alguseks jõuti rajada kaks kaitsemuuli, mis sadama-ala praeguselgi ajal ümbritsevad.

Eesti Vabarigi lõpuaastail süvendati 2,2 kilomeetrit pikk, 35 meetrit lai ning 4 meetrit sügav laevatee. Pikendati randumissilda ning püstitati puitsõrestik-tulepaagid, mis 1962. aastal raudbetoonist tuletornidega asendati. Orjaku sadamat kasutati kaubasadamana kuni Heltermaa sadama rekonstrueerimiseni II maailmasõja järel, sest Orjaku randumissild oli Hiiumaal ainus, mis sõja ajal terveks jäi. Aastail 1978-1982 ehitas „Hiiu Kalur” Orjaku sadamasse jahtklubi.

Alates 1962. aastast on Käina laht linnustiku kaitsealaks ja kuulub aastast 1997 rahvusvahelise tähtsusega märgalade, nn Ramsari alade hulka. Siin kehtib Käina lahe - Kassari maastikukaitseala kaitse-eeskiri. Käina laht on pigem madal rannikujärv kui merelaht, mida ümbritseb tihe roostik ning mille põhi on kaetud paksu, kõrgekvaliteedilise ravimudana tuntud mudaga. Orjaku mäele ehitati 2000. aastal linnuvaatlustorn ning rajati loodusrada.

Kümme põhjust, miks tulla Kassarisse.

Esiteks

Kassari on Eesti üks kõige päikesepaistelisemaid kohti. Seega saab Kassaris palju päikest võtta.

Teiseks

Kassaris on imekaunis loodus. Kadakad, Sääretirbi kiviklibune rand ja nauditavad vaated on paljusid kohalkäijaid lummanud.

Kolmandaks

Kassari merevesi on Eesti üks soojemaid. Piibunina ujumisrand ja Sääretirbi rannad on hinnatud ujumiskohad.

Neljandaks

Kassaris on kõigile huvilistele tähistatud loodusrajad.

Viiendaks

Kassaris on Hiiumaa koduloomuuseum, mis annab hea ülevaate Hiiumaa ajaloost.

Kuuendaks

Kassaris saab hobustega matkata, paadiga merel sõuda, teha paadireise mööda rannikut kuni Hiiumaa laidudeni, laenutada jalgrattaid, mängida pallimänge.

Seitsmendaks

Kassaris korraldatakse suvel palju huvitavaid üritusi ja ettevõtmisi.

Kaheksandaks

Kassaris on kogu aeg võimalik kala saada, kas värskelt, suitsutatult või kuivatatult.

Üheksandaks

Kassaris saab nädalavahetuste ööpidudel ennastunustavalt pidutseda.

Kümnendaks

Kui isu täis saab, võib Kassarist igal ajal ära minna.

Kassari saar.

Kassari saar on Hiiumaa lõunaküljel asuv saar, mis on Hiiumaaga ühendatud kahe teetammi abil. Suuruselt loetakse Kassarit Eesti viiendaks saareks. Kassarist lõunasse jääb Väinameri ja selle taga on näha Saare- ja Muhumaa rannajoont.

Väinamere hüdroloogia.

Madala ja väikese veeväljaga Väinamere hüdroloogilised tingimused erinevad tunduvalt saartest läände jääva mere omadest. Siin on nõrgem lainetus, suuremad veetemperatuuri aastased kõikumised, väiksem vee soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres.

Kõige rohkem soojeneb vesi Mandri-Eesti lääneranniku lahtedes — Haapsalu ja Matsalu lahes, kus juuli keskmine temperatuur on 19–20°C, eriti kuumadel päevadel 25–28°C. Seepärast leidis Haapsalu kuurordi arst K. A. Hunnius juba 150 aastat tagasi, et sealne vesi olevat sama soe kui Vahemere-äärsetes kuurortides. Kuurordi rajamist siia soodustasid eelkõige aga suured ravimuda varud Haapsalu lahe põhjas.

Samal ajal on Haapsalu laht ja Matsalu laht ka Eesti kõige karmimate jääoludega. Kuigi Eesti talved erinevad omavahel väga suuresti, tekib jää Väinameres igal aastal. Tavaliselt püsib see neli kuud, väga soojadel talvedel poole vähem. Väga külmadel talvedel rajatakse saarte ja mandri vahele autoliikluseks jääteed.

Väinamere saared.

Ükskõik, kus Väinamerel olla, igal pool paistab silma rannik või saared. 1500 Eesti meresaarest (pindalaga üle 900 m²) jääb siia 600. Eelnimetatud suuremate saarte kõrval on vaid 10 saart, mille pindala on üle 1 km². Valdav osa on alla 0,1 km². Maatõusu tagajärjel tekib merest aegamööda uusi saari juurde ning kasvab olemasolevate pindala ja kõrgus. Seetõttu on nad vägagi erineva ilmega — paljastest kruusa või klibuga kaetud maalappidest lopsaka taimestikuga saarteni. Suuruse, vanuse ja välisilme järgi nimetatakse saari eesti keeles mitmeti — “laid”, “rahu”, “kare”, “kuiv” ja “nasv”. Mitmekesised elupaigad — roostikku kasvanud madalad lahed, kiskjate (ja ka inimese) eest kaitstud meresaared on soodustanud rikkaliku elustiku, eriti linnustiku kujunemist. Väinamere piirkonda jäävad Euroopa tähtsaimate linnukaitsealade hulka kuuluv Matsalu (486,1 km², millest merealasid 236 km²) ja Käina lahe — Kassari looduskaitseala (35,5 km²) ning Hiiumaa laidude maastikukaitaseala (26,6 km²). Peaaegu kogu ala kuulub Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala koosseisu.

Väinameri.

Väinameri on käärulise rannajoonega madal saarterikas mereosa, mis paikneb Lääne-Eesti saarte (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi) ning mandri vahel. Väinamere pindala on umbes 2200 km². Saari ja mandrit eraldavad üksteisest väinad: Voosi kurk, Hari kurk, Soela väin, Väike väin ja Suur väin. Neist üle Väikese väina ehitati 1894–1896 Saaremaad ja Muhu saart ühendav 3,6 km pikkune tammtee. Läbi Väinamere idaosa, mida tunti Moonsundi nime all, kulges varem tähtis, kuid keeruline meretee Soome ja Liivi lahe vahel. Selle ohtlikkusele viitab Suure väina sissepääsu juures asuva saare (nüüd Viirelaid) keskajast pärinev nimi — Paternoster (lad. 'meie isa').

Seoses sõjasadama rajamisega Rohukülla süvendati Esimese maailmasõja eel läbi väinade kulgevaid laevateid. Need tööd olid oma mahult suurimad taolised Tsaari-Venemaal üldse. Suurematele laevadele on Väinameri liiga madal, keskmine sügavus on ainult viis meetrit, vaid Suures väinas ulatub sügavus kuni 24 meetrini. Üle Väinamere kulgevad parvlaevaliinid, mis ühendavad suuremaid saari nii mandriga kui ka omavahel. Keerulised navigatsioonitingimused ja vahelduv maastikupilt on teinud Väinamere populaarseks purjetajate seas. Väinamere peamine püügikala on räim, teatud tähtsust omavad veel ahven ja tuulehaug