Eesti territoorium on kahelt poolt merega uhutud, rannikujoont suurendavad veelgi Eesti arvukad saared. Pole midagi imelikku, et paljude eestlaste jaoks on meri mänginud keskset rolli ja seda mitte sugugi puhke- või ujumiskohana. Eesti võib väga edukalt jaotada kaheks suureks kultuuripiirkonnaks kokkupuute järgi merega – Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. See jaotus ei ole suvaline. Vastupidi, sellel on väga kaugele ajalukku ulatuvad juured. Nii on ka rannikuinimesed ja sisemaalased sootuks erinevad eestlased.
Mere- ja maakultuuri erisus algas ilmselt juba keskmisest kiviajast, kui esimesed inimesed jää taandudes Põhjalasse jõudsid. Kiviaegsetest küttidest üks osa oli kindlasti kohandunud hülgepüügile, nagu näitavad selleaegsed arheoloogilised leiud Eesti saartelt – Ruhnust, Hiiumaalt ja mujalt. Ehkki kiviajal puudus veel püsiasustus ja inimgrupid elasid ringi liikudes, võib arvata, et neist mõnede elus oli merel suurem tähtsus, teised keskendusid enam sisemaistele veekogudele ja sealsete elukate jahtimisele.
Üpris selgepiiriline ranniku ja sisemaa kultuuriareaalide erinevus kujuneb välja aga metalliajal enne meie aja arvamist. On tähelepanuväärne, et ka esmane põllumajandus kogub just siis hoogu mereäärsetel kergemini haritavatel muldadel, kuid nii nagu kiviajal, ei elutse ka siis veel keegi otse mere rannikul, vaid sellest natuke kaugemal. Igaks juhuks.
Võib arvata, et tänaseni säilinud erinevus rannarahva ja sisemaalaste vahel on alguse saanud hiljemalt sellest, rohkem kui paari tuhande aasta tagusest ajast. Ühes raua kasutusele võtmisega täiustusid järjest ka meresõiduvahendid Läänemerel. Sel ajal orienteeruvad randlased üha enam ülemerekontaktidele, samal ajal kui sisemaa inimesed ajavad asju pigem ida- või lõunapoolsete naabritega.
Saarlased ja läänlased olid läbikäimises Skandinaaviaga juba pronksiajal. Ka põhjaeestlastel olid elavad kontaktid Läänemere lõunakallasteni välja. Ajal, mil maad pidi kulgevate teede – maanteede – osakaal inimese elus oli ajutine ja vähetähtis, mängis just nimelt vesi – esialgu mööda rannaäärt ja sinna suubuvaid jõgesid – liikumisel ja kauplemisel tähtsat rolli.
Viikingiaeg Läänemerel ei jäta puudutamata ka rannikurahvast. Alles hiljuti leiti Saaremaalt Salmelt esimese Eestis teadaoleva viikingilaeva säilmed, mis on dateeritavad 7. – 9. sajandisse meie ajaarvamise järgi. See 12-aeruline sõudelaev oli tõenäoliselt loodud pigem rannikuäärseteks röövretkedeks.
Mõni aastasada hiljem kurdavad Skandinaavia kroonikad aga juba tõsisemalt idapoolsete meresõitjate röövtegevust. Ka eestlaste muistses vabadusvõitluses 13. sajandil on just saarlastel meresõitjate ja sõjameestena silmapaistev roll. Teada on nende laevastiku päris suurejooneline manööver Riia linna piiramisel 1215. aastal.
Hilisemad sajandid ja võõrvõimu surve kahandasid eestlaste võimalusi kaugemateks meresõitudeks ning suuremate aluste ehitamiseks. Katkematult säilis aga tihe eluline seotus merega – kala- ja hülgepüük rannikul ning sellega seotud retked, mis võisid ulatuda kaugemale sisemaalase koduküla silmapiirist.
Erinevad maastikud loovad erinevat vaimulaadi ja maailmavaadet. Mereäärsete inimeste maailm on avaram ja tuulisem, seda nii avamerel kui lagedatel rannikualadel, mida vaid kidur taimestik katta võinud on. See avarus on randlastesse talletunud kaugelt rohkem kui paari põlve jooksul ja kujundanud nende eluvaate, suhtlusstiili ja huumori teistsuguseks kui muul rahval. Mets ja põllulapp sünnitab endassesulgumist ja individualismi, mereäärsed inimesed pole aga kunagi võinud vaid üksinda hakkama saada.
Noodapüük või hülgeküttide retk on olnud meeskonnatöö, mis on eeldanud usaldust üksteise vastu, samas ka võimet koos tegutseda. Oskused, mida õpetab pikk mereretk, mis seob selles osalejad kokku ja paneb nad samas proovile, on samamoodi vajalikud ka nendes töödes. Saarte või läänemaine huumor pole seetõttu vaid nali nalja pärast, selles on ka teise olemuse järeleproovimise nõks sees. Tögades ja mitme keeruga huumorit visates on tundma õpitud võõra iseloomu ning hoitud oma kaaslase vaim virge. Selline suhtluskood on sisemaalasele tihti keeruliselt tabatav. Sageli võib ta küll mõista randlase teistsugust olemust, kuid mitte sellega kaasa minna. Selline aastatuhandete pikkune kultuurivahe kestab ka tänases Eestis ja tänastes eestlastes vaikselt edasi.
Eesti kultuuri modernne tõus sai alguse pigem sisemaalt, kus rahval oli kogunenud rohkem jõukust ning väiksem avarus ei eksitanud selgemate sihtide seadmisel. 20. sajand on põlistanud müüti eestlasest kui oma põllulapil ja talumail rügavast individualistist. Iseäranis suure panuse on sellesse andnud kirjanik Anton Hansen Tammsaare oma viieosalise teosega „Tõde ja õigus“, mis viib meid sisemaalaste kohati kitsasse ja ühekülgsesse ellu.
Näib, et eesti kultuur ei ole siiani korralikult suutnud üles leida ja enda kasuks tööle rakendada rannakultuuri suurt kogemust ja ressurssi – kollektiivsust, avalameelset kannatlikkust, rafineerimata lihtsust ja rafineeritud humoorikust. Kuid selline on olnud nüüdse eesti kultuuri genees, mõnevõrra linna või kartulipõllu poole kaldu.
19. sajandil, kui talupoegade elu taas vabamaks muutus, saabus ka eestlaste meresõidurenessanss. Purjelaevade ajastu kestis I maailmasõjani ja natuke kauemgi. See tõi rannikualadele tagasi muinasaegse maailmamerede hõngu, sünnitas hulgaliselt kohalikke kapteneid ja laevaomanikke, kelle alused seilasid kõikidel maailma meredel.
Purjelaevade ajastu kuulsaimad laevameistrid olid pärit Saaremaalt. Kuulsaimad laevaehituspiirkonnad olid Kabli ja Häädemeeste rand Liivi lahe ääres ning Käsmu kant põhjarannikul. Seal võib veel nüüdki näha ja külastada kunagiste kaptenite ja reederite oma aja kohta uhkeid elamuid. Niinimetatud metskaptenite – omal käel meresõidu selgeks saanud meeste kõrval suurenes järjest ka õppinud meresõitjate hulk. Kuulsaim oli Heinaste merekool, mis tegutses aastatel 1816 – 1916 ja kus said mereharidust kümned noored mered. Merekoole loodi mujalgi.
Nõukogude võim piiras eesti merekultuuri. Saartel ja rannikul valitses siis piirirežiim, mis ka kohalikke inimesi ainult valitud ajal rannale lubas. Tänases Eestis on merele pääs jälle vaba ja purjekaid võib jahtklubides näha üha rohkem. Suurte purjelaevade aeg, mil laevad olid puust ja mehed rauast, on küll möödas, kuid randlased ja nende vaim pole kuhugi kadunud.
Vahest kõige meisterlikumalt on seda üles kirjutanud Juhan Smuul, Muhumaalt pärit kirjanik ja luuletaja, kelle sulejooks viis kõrgete preemiateni Nõukogude Eestis. Ja ehkki stalinistlik aeg ja nõukogulik kultuuripoliitika nõudsid oma osa, on ta mitmes tükis jäänud ületamatuks justnimelt rannarahva elu-olu humoorikal kirjeldamisel – sellisena, nagu ta seda ise hästi tundis. Ühes oma „Muhu monoloogidest“ kõnelebki ta heast meremeeste Hoidjast, meremeeste jumalast, kes muuhulgas oli välja kaubelnud eraldi tüki taevast justnimelt meremeestele eluks pärast surma. Loomulikult ei puudu ka siit iseloomulik nali. Hea meremeeste Hoidja kirjeldab tema taevas olevaid meremehi muuhulgas nii:
Nende meremeestega, tead sa, on üks viimane häda ja viletsus. Ma ep taha kaevata, aga kui noor inimene ilma tööta on, siis võib ta viimaks ka taevas pujääniks minna ja muud ei tee kut puhast pahandust. Nad teevad kuivas kohas tuld. Laevas on nad ronima õppinud ja nüüd siis ronivad taeva katusel, nõnna et vihm neile omale pärast pähe sajab. Nad käivad kääridega vikerkaare kallal ja lõikavad sealt tükke, et mängukaartisid teha ja pärast nurga taga turakat taguda. Ja ma räägin ainult pooled pahandused üles, teised on veel hullemad.
Ja siis ütles su isa heale meremeeste Hoidjale:
Kuule, mees, see ei kõlba ju kuskile. See kord tuleb ära muuta. Sest ka kõige parem mees läheb ilma mureta ja tööta raisku. Viimaks nad asutavad sulle siia puhveti ka veel.
Ja hea meremeeste Hoidja ohkas kohe hinge põhjast:
Kes neid krantse teab. Ehk on juba asutanud. Sest nende igaõhtune „hosianna“ paneb inglid punastama ja nutma.
Iga rahva jumal on ta oma tegu ja nägu. Igale rahvale annab ta teo ja näo kodukoha loodus, elupaik ja eluviis.
Комментариев нет:
Отправить комментарий