Eestimaa...See on avatud olemise mererannad ja üksi olemise muinasjutu metsad,see on kevadine rändlinnuputus ja sügisene värviuputus,see on romantiline suveöövalgus ja pimestav härmatis talvepäevades.See on veel tuhat asja...Rändaja teed on siin otsatud...

понедельник, 1 марта 2010 г.

HIIUMAA.



Hiiumaa - saar Läänemeres, rikas mitmekülgse, ilusa ja puutumatu looduse ning toredate inimeste poolest. Hiiumaal on hea elada. On tuhat ja üks põhjust, miks siia ikka ja jälle tagasi tullakse.

Juba ligi 455 miljonit aastat tagasi tekkis praeguse Kärdla linna lähistel meteoriidiplahvatuse tagajärjel kümmekonna kilomeetrise läbimõõduga rõngassaarestik. Need olid esimesed saared Hiiumaa praegusel kohal ja mainitud sajad miljonid aastad teevad Hiiumaast ühe maailma vanima saare.

Raske on leida Eestis looduslikult mitmekesisemat paika, kui seda on Hiiu saar. Maastikutüübid ja -pildid vahelduvad suisa peadpööritava kiirusega. Olles ühtviisi kaunid ja miniatuursed, põimuvad nad omavahel kokku just täpselt selleks, et teha Hiiumaast Hiiumaa. Suviti meelitavad pea kõiki kilomeetripikkused liivarannad Tahkuna ja Kõpu poolsaarel.

Hiiumaale on teda ümbritsevad väikesaared nagu värvikirevad pärlid kauni naise kaelas. Üle kahesaja saare ja saarekese hulka kuulub hiljuti merest tõusnud, veel taimestumata, kuid ka suuremaid metsaseid saari.

Tänu ümbritsevale merele on Hiiumaa kliima teistsugusem kui Mandri-Eestis. Päikese-paistelisi ilmu on rohkem ja vihma vähem.

Hiidlane on oma loomult rahulik ja salliv. Ta seisab loodusele lähedal, arvestab ja armastab loodust ning on oma hingelt natuke looduslaps. Hiidlane armastab ka nalja, seega on kõige olulisem, et sa nalja mõistaks.

Hiiumaal sa pole üksi, sinuga räägivad metsad ja meri, sind embavad kuldsed liivad ja kõrvetav päike, tuuled ja allikavesi. Su ümber on üheaegselt nii minevik kui tulevik. Ole looduse lemmiklaps ja sind võetakse omaks. Naeratavad hiidlased näitavad sulle teed, kui taevatähed ei aita…

Orjaku küla.

Orjaku* on üks vanimaid teadaolevate Hiiumaa kohanimede hulgas - varaseim dateeritud ürikuline teade pärineb aastast 1254, mil Hiiumaa jaotuse lepingus Orjack läks Saare-Lääne piiskopi valdusse. Tolleaegne Kassari jäi aga ordu maaks. Ordu ja piiskopi valitsemisaeg kestis Hiiumaal üle kolme sajandi ja jättis tänini märgatavaid jälgi keelde, külakultuuri ja kohanimedesse.

Orjakusse rajati väike mõis arvatavasti aastatel 1606-1612 ja seda on hiljem nimetatud ka Nina mõisaks. Aegade jooksul on olnud Orjaku mõisal palju erinevaid omanikke ja rentnikke. Kõige pikemalt, kuigi vaheaegadega, on olnud mõis De la Gardie`suguvõsa omanduses. Mõisa on kasutatud ratsateenistuse asukohana ning riigi- ja kõrvalmõisana.

1835. aastal mõisastati Orjaku küla maad ning elanikud asustati ümber Utu külla. Küla taastati alles peale maareformi 1920-tel aastatel, mil endistele mõisamaadele rajati uusi asundustalusid. Kujunes kaks küla - Orjaku ning Mereküla. Kolhooside loomise käigus need külad ühendati Mere kolhoosi, mis omakorda 1953.aastal ühendati Kassari kolhoosiga. Eesti taasiseseisvumise ajal ennistati küll palju väikseid külasid, ent Orjakut ja Mereküla ei lahutatud, vaid jäeti kokku.


Orjaku on olnud vana kalapüügikoht. Sadam kavatseti välja ehitada Tsaari-Venemaa merejõudude miinilaevastiku baasiks. Ehitustöödega alustati 1912. aastal, kuid I maailmasõja alguseks jõuti rajada kaks kaitsemuuli, mis sadama-ala praeguselgi ajal ümbritsevad.



Eesti Vabarigi lõpuaastail süvendati 2,2 kilomeetrit pikk, 35 meetrit lai ning 4 meetrit sügav laevatee. Pikendati randumissilda ning püstitati puitsõrestik-tulepaagid, mis 1962. aastal raudbetoonist tuletornidega asendati. Orjaku sadamat kasutati kaubasadamana kuni Heltermaa sadama rekonstrueerimiseni II maailmasõja järel, sest Orjaku randumissild oli Hiiumaal ainus, mis sõja ajal terveks jäi. Aastail 1978-1982 ehitas „Hiiu Kalur” Orjaku sadamasse jahtklubi.

Alates 1962. aastast on Käina laht linnustiku kaitsealaks ja kuulub aastast 1997 rahvusvahelise tähtsusega märgalade, nn Ramsari alade hulka. Siin kehtib Käina lahe - Kassari maastikukaitseala kaitse-eeskiri. Käina laht on pigem madal rannikujärv kui merelaht, mida ümbritseb tihe roostik ning mille põhi on kaetud paksu, kõrgekvaliteedilise ravimudana tuntud mudaga. Orjaku mäele ehitati 2000. aastal linnuvaatlustorn ning rajati loodusrada.

Kümme põhjust, miks tulla Kassarisse.


Esiteks

Kassari on Eesti üks kõige päikesepaistelisemaid kohti. Seega saab Kassaris palju päikest võtta.

Teiseks

Kassaris on imekaunis loodus. Kadakad, Sääretirbi kiviklibune rand ja nauditavad vaated on paljusid kohalkäijaid lummanud.

Kolmandaks

Kassari merevesi on Eesti üks soojemaid. Piibunina ujumisrand ja Sääretirbi rannad on hinnatud ujumiskohad.

Neljandaks

Kassaris on kõigile huvilistele tähistatud loodusrajad.

Viiendaks

Kassaris on Hiiumaa koduloomuuseum, mis annab hea ülevaate Hiiumaa ajaloost.

Kuuendaks

Kassaris saab hobustega matkata, paadiga merel sõuda, teha paadireise mööda rannikut kuni Hiiumaa laidudeni, laenutada jalgrattaid, mängida pallimänge.

Seitsmendaks

Kassaris korraldatakse suvel palju huvitavaid üritusi ja ettevõtmisi.

Kaheksandaks

Kassaris on kogu aeg võimalik kala saada, kas värskelt, suitsutatult või kuivatatult.

Üheksandaks

Kassaris saab nädalavahetuste ööpidudel ennastunustavalt pidutseda.

Kümnendaks

Kui isu täis saab, võib Kassarist igal ajal ära minna.

Kassari saar.


Kassari saar on Hiiumaa lõunaküljel asuv saar, mis on Hiiumaaga ühendatud kahe teetammi abil. Suuruselt loetakse Kassarit Eesti viiendaks saareks. Kassarist lõunasse jääb Väinameri ja selle taga on näha Saare- ja Muhumaa rannajoont.

Väinamere hüdroloogia.


Madala ja väikese veeväljaga Väinamere hüdroloogilised tingimused erinevad tunduvalt saartest läände jääva mere omadest. Siin on nõrgem lainetus, suuremad veetemperatuuri aastased kõikumised, väiksem vee soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres.

Kõige rohkem soojeneb vesi Mandri-Eesti lääneranniku lahtedes — Haapsalu ja Matsalu lahes, kus juuli keskmine temperatuur on 19–20°C, eriti kuumadel päevadel 25–28°C. Seepärast leidis Haapsalu kuurordi arst K. A. Hunnius juba 150 aastat tagasi, et sealne vesi olevat sama soe kui Vahemere-äärsetes kuurortides. Kuurordi rajamist siia soodustasid eelkõige aga suured ravimuda varud Haapsalu lahe põhjas.

Samal ajal on Haapsalu laht ja Matsalu laht ka Eesti kõige karmimate jääoludega. Kuigi Eesti talved erinevad omavahel väga suuresti, tekib jää Väinameres igal aastal. Tavaliselt püsib see neli kuud, väga soojadel talvedel poole vähem. Väga külmadel talvedel rajatakse saarte ja mandri vahele autoliikluseks jääteed.

Väinamere saared.


Ükskõik, kus Väinamerel olla, igal pool paistab silma rannik või saared. 1500 Eesti meresaarest (pindalaga üle 900 m²) jääb siia 600. Eelnimetatud suuremate saarte kõrval on vaid 10 saart, mille pindala on üle 1 km². Valdav osa on alla 0,1 km². Maatõusu tagajärjel tekib merest aegamööda uusi saari juurde ning kasvab olemasolevate pindala ja kõrgus. Seetõttu on nad vägagi erineva ilmega — paljastest kruusa või klibuga kaetud maalappidest lopsaka taimestikuga saarteni. Suuruse, vanuse ja välisilme järgi nimetatakse saari eesti keeles mitmeti — “laid”, “rahu”, “kare”, “kuiv” ja “nasv”. Mitmekesised elupaigad — roostikku kasvanud madalad lahed, kiskjate (ja ka inimese) eest kaitstud meresaared on soodustanud rikkaliku elustiku, eriti linnustiku kujunemist. Väinamere piirkonda jäävad Euroopa tähtsaimate linnukaitsealade hulka kuuluv Matsalu (486,1 km², millest merealasid 236 km²) ja Käina lahe — Kassari looduskaitseala (35,5 km²) ning Hiiumaa laidude maastikukaitaseala (26,6 km²). Peaaegu kogu ala kuulub Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala koosseisu.

Väinameri.


Väinameri on käärulise rannajoonega madal saarterikas mereosa, mis paikneb Lääne-Eesti saarte (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi) ning mandri vahel. Väinamere pindala on umbes 2200 km². Saari ja mandrit eraldavad üksteisest väinad: Voosi kurk, Hari kurk, Soela väin, Väike väin ja Suur väin. Neist üle Väikese väina ehitati 1894–1896 Saaremaad ja Muhu saart ühendav 3,6 km pikkune tammtee. Läbi Väinamere idaosa, mida tunti Moonsundi nime all, kulges varem tähtis, kuid keeruline meretee Soome ja Liivi lahe vahel. Selle ohtlikkusele viitab Suure väina sissepääsu juures asuva saare (nüüd Viirelaid) keskajast pärinev nimi — Paternoster (lad. 'meie isa').

Seoses sõjasadama rajamisega Rohukülla süvendati Esimese maailmasõja eel läbi väinade kulgevaid laevateid. Need tööd olid oma mahult suurimad taolised Tsaari-Venemaal üldse. Suurematele laevadele on Väinameri liiga madal, keskmine sügavus on ainult viis meetrit, vaid Suures väinas ulatub sügavus kuni 24 meetrini. Üle Väinamere kulgevad parvlaevaliinid, mis ühendavad suuremaid saari nii mandriga kui ka omavahel. Keerulised navigatsioonitingimused ja vahelduv maastikupilt on teinud Väinamere populaarseks purjetajate seas. Väinamere peamine püügikala on räim, teatud tähtsust omavad veel ahven ja tuulehaug





Paks Margareeta.


Kaitsvate ja turvaliselt paksude paekivimüüride vahele tulnut ootab ees rännak Eesti meresõidu ning kalanduse algusaegadest kaasajani. Külaskäiguks tuleb piisavalt aega varuda, sest väljastpoolt vaadates ja seejärel sisenedes tundub suurtükitorni sisemus ootamatult ruumikas ja avar. Tuleb arvestada ka sellega, et muuseumi ekspositsioon paikneb neljal korrusel ning et hea ilmaga on pea kohustuslikuks lisaks torni katusel paiknev vaateplatoo, kust avaneb üks suurepärasemaid vaateid sadamale, lahele ja vanalinnale. Suveperioodil on veel võimalik jalutada ringi siseplatool ning vaadata erinevate laevaankrute kollektsiooni ning laevateede tähistamiseks mõeldud toodreid. Esimesel korrusel on võimalik imetleda suurimat muuseumi mudelit - kunagises Käsmu Merekoolis olnud purjelaeva ning vaadata tõtt üliainulaadse tuukri süvavee sukeldumisteks mõeldud ülikonnaga. Korruse teises osas on ruum ajutiste näituste tarbeks.

Teisel korrusel olles saab alles õige ettekujutuse torni suurusest ja avarusest, sest sealt kõrgub läbi kõigi korruste aastaid tagasi Hiiumaalt toodud kaljase mast koos purjega. Siin on esitatud ka lugu Eesti purjelaevade ehitamisest ning nende seilamisest maailmameredel. Oma osa on mereharidusel ja esimestel sammudel aurulaevanduse vallas, kuni pöördeliste sündmusteni I Maailmasõja ja Vabadussõja ajal.

Kolmandal korrusel võtab külastajaid vastu kõige klassikalisem tuukriülikond koos selle juurde kuuluva varustusega. Siin on eksponeeritud laevanduse areng 1920. aastate algusest kuni 1990.aastate lõpuni. Loomulikult ei pääse siingi mööda pöördelistest ja traagilistest sündmustest aastatel 1939 - 1945 ning kõiki puudutanud reisilaev "Estonia" hukust 1994.aastal.

Neljas korrus on pühendatud kalandusele ning siin on hea võimalus vaadata sisse vana kalatraaleri roolimajja ning kujutada end elama mitmeteks kuudeks ühtejärge kunagise suure ookeanitraaleri BMRT kitsasse kajutisse. Kodumere kalandusele lisaks on siin ainulaadne võimalus takseerida ka seinale kinnitatud vaala selgroolüli. Seisatada tuleks Saaremaalt pärit väikese ja lihtsa sõudepaadi ees ja panna end nende inimeste rolli, kes sellega 1944.aasta oktoobris üle tormise Läänemere aerutades Gotlandile jõudsid.

Eesti Meremuuseum.





Meremuuseum loodi Veeteede Valitsuse sihtasutusena, et jäädvustada ja säilitada merendusajaloolist kultuuripärandit ning seda eelkõige tänu vanade meremeeste initsiatiivgrupile (kaptenid Madis Mei, Evald Past ja A. Heinmaa, August Gustavson, Veeteede Valitsuse direktor Eduard Avik), kes kasutasid oskuslikult ära võimalused, mida riik ja ühiskond neile sel ajahetkel võimaldas. Midagi ei teki aga tühjale kohale, sest ajalooliselt huvipakkuvat meresõidu alast materjali oli hakatud koguma juba 1920.- ndate aastate lõpul ning ka 1929.aasta Põllumajandusnäituseks osteti mõningaid mudelid. 2. septembril 1931.a. ilmus ajalehes "Päevaleht" ülekutse merendusainelise vanavara kogumiseks ja selle toimetamiseks Veeteede Valitsusse. Huvitavamad esemed pandi samas ka kahte väikesesse tuppa vaatamiseks välja. 24. detsembril 1934.a. andis Veeteede Valitsuse direktor välja käskkirja Sihtasutus Meremuuseum loomiseks alates 1. jaanuarist 1935 ning selle juhatajks määrati kapten Madis Mei. Ekspositsiooni jaoks eraldati avarad ja kõrgete lagedega ruumid Kesklinna sadama Baikovi kaldapealsel (seal, kus praegu on reisilaevade D-terminaal). Pidulik avamine toimus 360 inimese ja Riigivanema osavõtul 23. veebruaril 1935.aastal. Kahjuks sai muuseum rahulikult toimida vaid napilt viis aastat, sest peale nõukogude okupatsiooni algust anti 4. novembril 1940.aastal Eesti Riikliku Merelaevanduse ülema poolt välja käskkiri selle likvideerimise kohta sadamas ning üleviimisest Mereklubi ruumidesse Uus-Sadama tänaval. 17. detsembril 1940.aastal suri muuuseumi asutaja kapten Madis Mei ning uueks direktoriks määrati endine jäämurdja "Suur Tõll" kapten Benjamin Valter. Segased ajad ja sõda viisid aga hoopiski selleni, et muuseumivarad pakiti ning viidi õnneks (vana hoone hävis sõjas täielikult) hoiule Kiek in de Köki torni keldrisse. Peale sõda saigi varade ametlikuks hoidjaks Tallinna Linnamuuseum, osa sattus ka Haapsalu ja Saaremaa koduloomuuseumidesse. 18. augustil 1959.a. loodi Linnamuuseumi juurde kahe töötajaga (Viktor Tõnissoo ja Helge Peterson) Mereasjanduse ajalugu käsitlev osakond, kes koondasid varad Mereklubisse. 1960. juulis - augustis korraldati Tallinnas Harju tänaval praeguse Eesti Ühispanga teenindussaalis näitus "Eesti ja meri". Peale edukat näitust saabus aasta pärast ka ametlik iseseisvumine kui kultuuriministri käskkirjaga taasloodi alates 1. juulist 1961.a. Eesti Riiklik Meremuuseum ning selle direktoriks sai Ants Pärna. Uute ruumide leidmine ja ekspositsiooni valmimine võttis aega ning külastajatele avati muuseum aadressil Pikk tänav 70 alles 22. oktoobril 1965.aastal. Ekspositsioon oli aga üsna kokkusurutud ja väikesemahuline, sest enamat ei võimaldanud ruumid, mis paiknesid suurtükitorni Paks Margareeta kõrvalhoones. Kohe oli selge, et tuleb renoveerida ja kasutusele võtta ka tühjana ja ilma katuseta seisev võimas torn. Kõik ei läinud aga nii kähku, kui loodeti ja lõplikuks tõukejõuks sai hoopiski 23.oktoobril 1974. aastal ROK - i poolt tehtud otsus pidada 1980.aasta olümpiamängud Moskvas. Kuna regatt pidi toimuma Tallinnas, siis nähti ette ka mitme hoone restaureerimine vanalinnas - nende hulgas ka Suure Rannavärava kompleks Meremuuseumile. 26. detsembril 1977.aastal muuseum suleti ning järgmise aasta algul saabusid Poola restauraatorid firmast "Budimex". Ehitustööd siiski venisid ning Olümpiamängude ajaks oli võimalik välja panna vaid ajutine näitus, lõplikult avati muuseum aga 27. aprillil 1981.aastal.

Piiratide Läänemeri.Autor:Pekka Erelt.




Muiste polnud Läänemere ületamine ohutu. Piraadid võisid su kinni võtta, heeringatünni pista ja kaane peale naelutada.

Menufilmi “Kariibi mere piraadid” uue osa linastumine Eesti kinodes kinnistab taas arvamust mereröövlitest kui meestest, kes seiklesid kaugetel lõunamaa meredel. Ometi värisesid piraatide ees ka Eesti elanikud. Ja aastasadade eest oli Läänemeri nii ohtlik, et merele minnes polnud kunagi kindel, kas maad enam näeb. Sest juba Naissaare taga võisid laevu varitseda verejanulised mereröövlid.

Tulevane kuningas müüdi orjaks
Aastal 967 oli Norra kuninganna Estrid sunnitud koos poeg Olaviga kodust põgenema. Laev, millele nad läksid, võttis kursi Novgorodi. Seal elas Estridi vend Sigurd, kes oli vürst Vladimiri juures tähtsal kohal ning suures aus ja lugupidamises. Novgorodi laev aga ei jõudnud, sest teel ründasid seda eestlastest mereröövlid.

Nagu muistne saaga jutustab, löödi laevalolijaist osa maha, osa aga jagasid eestlased omavahel orjadeks. Olav lahutati emast ning ta sattus ühes oma kasvataja Torulfi ja tema poja Torgiliga kellegi Klerkoni omanduseks. Kuna Torulf oli orjaks liiga vana, lõi Klerkon ta lihtsalt maha. Klerkon viis poisid Eestisse ja müüs nad seal siku eest maha. Mõni aeg hiljem ostis Olavi ja Torgili ära Rease-nimeline mees. Saaga andmetel oli Olavil Rease juures hea põli, peremees kohtles teda nagu oma poega.

Röövimisest oli möödunud kuus aastat, kui Eestisse saabus makse korjama ei keegi muu kui Olavi onu Sigurd. Edasi läks nagu muinasjutus. Sigurd kohtas juhuslikult nägusat ja haritud poissi ning huvitus, kes ja kust ta on. Nii selguski, et tegemist on tema oma õepoja Olaviga. Sigurd ostis poisi 9 või 12 marga kulla eest vabaks, samuti Torgili, ning reisis nendega Novgorodi.

Olavi ema Estridi tundis Eestis orjaturul ära rikas ja suursugune Norra kaupmees Lyder, kes ostis ta ära ja võttis endale naiseks. Olavist aga sai Norra kuningas Olav Tryggvason, kes valitses aastatel 995–1000. Värvikas lugu Olavist ja Estridist on kui mitte esimene, siis üks varasemaid allikaid, milles on juttu Eesti mereröövlitest.

Sama kuulus mereröövlilugu on Sigtuna hävitamisest. Augustikuu 12. päeval 1187 purjetasid arvatavasti eestlastest või karjalastest meresissid üle mere ja tegid maatasa Rootsi tähtsaima linna Sigtuna. Seda legendi on palju uuritud ning arheoloogiliste kaevamiste põhjal on lõpuks jõutud seisukohale, et kon kreetne legend ei vasta tõele. Küll aga on täiesti võimalik, et eestlased Sigtunasse muidu röövretki tegid. Veidi varasemast ajast, aastast 1178 on teada veel üks meie piraatide veretöö. Saarlastest mereröövlid võtsid siis vangi Soome piiskopi Rodulfuse ja tapsid ta.

Vitaalivendade hirmuteod
Järgmistel sajanditel ei muutunud liiklemine Läänemerel sugugi ohutumaks. Nii näiteks selgub Lübecki rae järelepärimisest Turu foogtile 1326. aastal, et Tallinna lähedal on sügisel jälle mererööve toime pandud. Paarkümmend aastat hiljem aga kaaperdati Soome lahel isand Henriku laev ja viidi Tallinna. Kalanni foogt Esgerus pöördus seepeale Tallinna rae poole, et tema sõber Henrik oma laeva ühes lastiga tagasi saaks.

Laevu pandi merel ka põlema. Nii pistsid Uusimaa mereröövlid 1368. aastal Tallinna lähistel tule otsa kellelegi härra Simonile kuulunud laevale, mis eelnevalt ilmselt paljaks rööviti.

Sajandi lõpul läks olukord aga päris hulluks. Kroonikud hakkasid jutustama suurest hulgast mereröövlitest, kes valitsesid Rootsi vetest Neeva jõeni välja. Nende tunnuslause oli “Jumala sõbrad j a kogu maailma vaenlased” ja nad nimetasid end vitaliaanideks.

Algul Rootsi kuninga Mecklenburgi Albrechti teenistuses olnud vitaliaanid ei kuuletunud hiljem enam kellelegi ja valmistasid kõigile tõsist peavalu. Vitaalivendadel arvati olevat koguni 200 laeva. Hirm ja viha nende vastu oli nii suur, et kättesaadud vitaliaanid hukati ning nende kolbad naelutati raudnaeltega paalide otsa. 1395. aasta suvel röövisid vitaalivennad karistamatult kaubalaevu Soome lahel – Tallinna ja Turu raad pidasid selle kohta küll kirjavahetust, kuid enamaks nad polnud võimelised.

Löögi alla sattusid mitte ainult laevad, vaid ka sadamalinnad. Nii hoiatati Turust selsamal sügisel tallinlasi, et vitaliaanid on tulemas Tallinna ja Pärnusse. Seetõttu soovitati rael linnadesse rohkem sõjaväge paigutada.

“Inimhing oli Läänemerel niisama odav, nagu see on praegusaja ­Aafrikas. Langenute arvu lahingus ei hoolinud keegi kokku lugema. Vitaalisõdade käigus tapeti sadu inimesi, neid mõrvati ja heideti merre. Laevu läks põhja, neid uputati ja neid kadus,” iseloomustab seda aega Juha Ruusuvuori oma raamatus “Läänemere mereröövlid”.

Laevu püüdsid vitaalivennad ka kavalusega. Nii näiteks kaaperdasid nad 1395. aastal ühe Tallinnast tulnud laeva sel kombel, et ajasid ta valemärgutulede abil kõigepealt karile.

Sattuda vitaliaanide kätte tähendas koledaid piinu neile, keda just kohe maha ei löödud. Vitaliaanid sidusid vangid kinni, pistsid heeringatünnidesse ja naelutasid kaane peale. Kes sadamas veel elus oli, see kas värvati mereröövliks või nõuti tema eest lunaraha.

Vitaliaanide lõpp saabus 1400. aastal, kui Hansa otsustas kauplemist üha enam häirivad mereröövlid hävitada. Läänemerele saadeti laevad piraate jahtima. Nende tugikohti Põhjamere rannikul rünnati. Paljud vitaalivennad langesid lahinguis, paljud võeti kinni ja hukati.

Rektori poeg läks mere röövliks
Kuigi Hansal õnnestus Läänemere läbi aegade suurim mereröövlite jõuk purustada, ei tähendanud see kaugeltki veel rahulikke aegu siinsetel vetel. Nii näiteks hoiatas aastal 1420 Tallinna keegi Janeke Hampmos, et merel liiguvad piraadid. 1438. aastal aga tungisid Rootsi, Soome ja Eesti piraadid Hiiumaa rannikule. Aasta hiljem nähti Ruhnu sadamas kurikuulsat piraati Ivar Flemingit. Tallinlaste laevu kimbutas toona ka Eestist pärit aadlik Calle Dönhoff, kes elas vaheldumisi Turus ja Tallinnas.

Tallinna rae vihatumaid vaenlasi sel ajal oli veel üks piraat, Alf von Molen. Tallinlased isegi süüdistasid Stockholmi raadi Moleni toetamises. 1436. aastal aga teatas Molen, et on nõus tulema Tallinna rae ette oma tegudest vastust andma, kui tagatakse tema julgeolek. Tallinna ta muidugi ei ilmunud.

16. sajandi algusest on teada lugu vaprast Uusikirkko kirikhärrast ­Magnus Bockist, kelle väike laev Tallinna lahel kaaperdati, ent kes vallutas selle piraatide käest tagasi. Pastoril nimelt õnnestus laevalt jullaga Tallinna põgeneda, kus talle tulid appi kaasmaalased. Laevale jäänud meeskond oli pandud teki alla luku taha, kuid neil läks korda ankruköis katki raiuda ning laev hakkas linna poole triivima. Siis aga saabus söakas kirikhärra koos kaaslastega, nad vallutasid laeva ja panid piraatidel käed raudu.

Röövid Läänemerel aga jätkusid. “Aastal 1563 septembris purjetas kogu Lüübeki laevastik üsna muretult Narva. Tagasisõidul aga võeti neilt rõõmutuju. Sel ajal, kui nad Narvas lossisid ja uut kaupa laadisid, olid r ootslased 12 laevaga valmis lüübeklasi Narva all vastu võtma, ning kui nad Kõrgessaare all kokku said, kaaperdati mõningaid lüübeklaste laevu,” kirjeldab Liivimaa kroonikas Balthasar Russow.

Tallinnal oli peagi taas põhjust piraatide ees hirmu tunda – 1568. aastal ähvardasid linna Danzigi mereröövlid. “Selsamal varakevadel tulid Danzigi piraadid kaheteistkümne laevaga hästi varustatult Tallinna alla ja heitsid Naissaare taga ankrusse, et Poola kuninga nimel sulustada sõitu nii Tallinna kui ka Narva poole. Need piraadid nõudsid Tallinna käest põletamise ähvardamisel kontributsiooni, kui nende nõudmisi ei täidetud. Kui nad nüüd peaaegu poole suve läbi Tallinna ees pidutsenud olid ning lõppeks teada said, et Rootsi kuninga laevad olevat lähenemas, taandusid nad jälle Danzigi poole,” jutustab Russow. Kaks aastat hiljem läks Danzigi piraatidel Narva all kehvasti. Inglased vallutasid mõned nende laevad ja andsid venelaste kätte, kes poosid 70 piraati üles.

Järgmise aastasaja piraatidest “kangelased”, kellest üks otsapidi ka Eestiga seotud, olid Tartu ülikooli rektori Jakob Skytte poeg parun Gustav Adolf ning Karl X Gustavi õuejunkur Gustav Drake. Aadlisoost piraadid röövisid ja tapsid merel, kuni 1663. aastal lõpuks kinni kukkusid. Skytte hukati, Drake aga oskas puhtalt välja tulla.

Võrreldes eelmiste sajanditega olid ajad siiski muutunud rahulikumaks ning kallaletungid laevadele Läänemerel vähenesid. 18. sajand aga andis piraadi-vabadusvõitleja, Narvas sündinud Stefan Löfvingi. Venelastega vapralt võidelnud ning nende laevu röövinud Löfving kuulutati pärast Soome iseseisvumist 1917. aastal vaat et lausa rahvuskangelaseks. Löfvingi saagiks langesid ka Eestist tulnud laevad. “29. juulil (1718) kaaperdasin Vene aluse, mis oli tulnud Tallinnast, lastiks 70 tünni soola, 200 leesikat tubakat,” kirjeldas piraat oma päevikus.

18. sajand siiski andis veel ühe legendaarse mehe, keda vähemasti rahvajuttudes on seostatud laevade röövimisega. See oli Hiiumaa Suuremõisa parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Stern berg (1744–1811) ehk Ungru krahv. Teda nimetati ka randröövliks, kes süütas valetulesid ja juhtis sel kombel laevu madalikule. Neid lugusid ei ole aga suudetud tõestada. Küll peitis ta oma mõisas karile jooksnud laevadelt saadud saaki – “mere õnnistust”.

Mereröövlilegende liigub Eestis teisigi. Nii elanud Prangli saarel aastasadade eest piraatide naispealik Helena, kellest vabanemiseks tulnud saarel kuusemets põlema panna ning kes peitnud oma kulla Ülesaare luidetesse. Naispiraat Helena võis tõepoolest olemas olla. Tema kuld muidugi on tänaseni leidmata ja kes teab, ehk Naissaaregi maapõu varjab mereröövlite veriseid aardeid.

Läänemeri.




Läänemeri - maailma suuruselt teine riimveekogu (pindala koos Kattegatiga 420 000 km2, maht > 20 000 km3) Musta mere järel, on maailmaookeanist eraldatud üleminekupiirkonnaga (Skagerrak, Kattegat ja Taani väinad). Läänemere ökosüsteemid on kujunenud läbi kitsaste ja madalate Taani väinade toimuva piiratud veevahetuse tingimustes. Jõgede kaudu tuleb Läänemerre aastas keskmiselt 440 km3 magedat vett (moodustab 2% kogu Läänemere ruumalast) ning Taani väinade kaudu keskmiselt sama palju soolasemat (15-17 PSU) vett, mis teeb vee viibaajaks 20-30 aastat. Ava- Läänemere ning Soome lahe lääneosa veed on soolsuse ja tiheduse järgi püsivalt kihistunud. Halokliin (soolsuse järsu vertikaalse muutusega kiht) eraldab ülakihi (6-8 PSU) ning süvakihtide veed (Bornholmi basseinis kuni 18 PSU, Gotlandi süvikus kuni 13 PSU) ning takistab oluliselt vertikaalset segunemist. Talvine jahtumine ulatub kuni halokliini ülemise ääreni (50-60 m Bornholmi basseinis, 70-80 m Gdanski basseinis ja Gotlandi süvikus ning 70-90 m Põhja süvikus). Soolase vee juurdevool Taani väinadest on ilmastikutingimustest sõltuvalt pulseeriva iseloomuga. Suurte sissevoolude (1914, 1951, 1970, 1976, 1993/94) ajal Kattegat täitub soolase veega ning Arkona basseini tuleva vee soolsus ulatub kuni 22-23 PSU. Sissevoolude puudumisel toimub süvikutes stagnatsioon, mil soolsus ja hapnikusisaldus kahanevad ning tekib väävelvesinik. Liivi ja Botnia lahes on kihistus palju nõrgem, sest madalate künniste tõttu tuleb avamerest juurde ülakihi magedam vesi. Neis lahtedes võib talvine jahtumine ulatuda põhjani, ning hapnikupuudust ei teki. Ülakihi soolsus kahaneb Botnia ja Soome lahe soppide suunas väärtuseni 1-2 PSU. Vee temperatuur on mere avaosas talvel 2-3°C, lahtedes 0°C ümber. Botnia lahe põhjaosas püsib jää üle poole aasta. Suvel on vee temperatuur pinnakihis termokliinini (temperatuuri järsk vertikaalse muutuse kiht, tavaliselt 10-20 m veepinnast) lõunaosas 16-18ºC, Botnia lahes 13-14ºC, termokliinist allpool 2-4°C ja halokliini all aastaringselt ~ 5 °C. Lainete kõrgus tugeva tormi puhul on avamerel kuni 10 m, Soome lahes 6 m ja Liivi lahes 3 m.

Läänemeri on jagunenud süvabasseinideks (joonis), mille vahel veevahetus on piiratud künniste ja hüdrograafiliste frontide esinemise tõttu. Püsivate regionaalsete soolsuse, põhjareljeefi, hoovuste jm. erinevuste foonil on nendes piirkondades kujunenud iseloomuliku elustiku koosseisuga ökoloogilised allsüsteemid.

Lühikese eksisteerimisaja tõttu ei ole Läänemeres jõudnud tekkida endeemseid liike, ta elustiku moodustavad eri perioodidel sisserännanud organismid: riimveelised ja merelised glatsiaalreliktid (jääaja-järgsesse Joldiamerre rännanud liikide järglased, asustavad praegu Põhjalahe, Soome lahe ja Liivi lahe sügavamaid alasid), merelised boreaalsed liigid ning mandriveekogudest pärit mageveeliigid. Suurema soolsusega vett eelistavad mereliigid levivad enamikus mere lääne- ja lõunaosas. Nende kasv aeglustub soolsuse vähenedes. Mageveeliigid levivad eeskätt väiksema soolsusega rannikuvööndis, arvukamalt mere põhjapiirkondade saarestikes ja lahtedes. Uute liikide sisseränne on kiirenenud seoses nende massilise sissetoomisega laevade ballastvetega. Liikide arv on Läänemeres ta riimveelise iseloomu tõttu suhteliselt väike. Bioloogiline produktiivsus on suurim rannikuvööndis ning süvikute nõlvadel paiknevate intensiivse segunemise vööndite piirkonnas. Kalaproduktiivsus on võrdlemisi suur - mere pindala on umbes 0.1% maailmamere pindalast, kalasaagid maailma kalasaakidest aga ~1%. Räim, kilu ja tursk moodustavad saakidest umbes 90%. Elustikku mõjutab kliima ja järjest enam inimtegevus, eriti väärtuslikemate kalaliikide ülepüük, ning ka mere valgalas elava umbes 85 miljoni inimese tegevuse tulemusel tekkinud reovete vastuvõtmisest tingitud eutrofeerumine ja ohtlike ühendite esinemine. Takistatud on lõhe looduslik paljunemine (suur osa lõhepüükidest põhineb kasvatatud noorjärkudel), tursa ja väärtuslike rannikukalade varude suurenemine. Mereimetajate arvukus on langenud väga madalale, nad saavad eksisteerida ainult kaitse all. Mõjutatud on merelinnud.

Läänemerel hüvede kasutamisel põhineb rannarahva elu, rannikuriikide kalapüük, turismi- ja puhkusemajandus, meretransport.

Sinivetikaoht.






Kui rannas värvub vesi rohekaks, pruunikaks või koguni punakaks, siis sisaldab see massiliselt vetikaid. Vetikate massesinemist nimetatakse ka vee õitsemiseks. Massiliselt esinevad vetikad võivad katta suuri alasid järvel ja merel. Kuid see nähtus võib olla ka lokaalne, näiteks vaid ühes lahesopis.


Võib arvata, et tegu on sinivetikatega, kui:

  • On juuli või august

  • Vesi on värvunud kollakas-roheliseks tänu silmaga nähtavate "helvestele"

  • Vesi ja kaldaäär on kaetud tiheda rohelise massiga

  • Värviandja on nii väikeste mõõtmetega, et ei püsi näiteks vette pistetud oksal

  • Veel on kopituse lõhn

  • Pooled sinivetikatest on mürgised ja võivad ohustada tervist!

Sinivetikatest tingitud mürgituse tunnused:

  • Naha ja silmade punetus

  • Halb enesetunne ja kõhulahtisus

  • Palavik, nohu ja köha

  • Lihasevalud

  • Huulte kipitamine ja pragunemine

  • Tasakaaluhäired

  • Sinivetikamürgituse sümptomid võivad sarnaneda tavalise gripiga. Mürgituse saanutel on sageli ka naha- ja silmaärritusi

Veidi sinivetikaid sisaldavas vees võib ujuda, kui vett mitte alla neelata ning kui pole soodumust allergilistele reaktsioonidele. Väikelastel võivad ilmneda tervisehäired juba vähesest kogusest mürgisest vetikaveest.

Ka koduloomad võivad sinivetikaid sisaldavat vett juues saada mürgituse. Näiteks koertel piisab mürgituse saamiseks karva lakkumisest peale sinivetikaid sisaldavas vees ujumist.

Sinivetikamürgid ei lagune isegi keetmisel. Seega ei soovitata sinivetikaid sisaldavat vett üldse kasutada.

Kui olete kokku puutunud sinivetikaid sisaldava veega, tuleb see kehalt ja eriti silmadest puhta veega ära loputada, kui vetikaid sisaldavat vett on alla neelatud, tuleks püüda see võimalikult kiiresti välja oksendada; võtta võib ka söetablette.

Jäta meelde!

  • Vesi, milles on palju sinivetikaid, võib olla mürgine.

  • Ujumine ja veepritsmed võivad põhjustada allergiat, silmade kipitust ja nohu või halba enesetunnet.

  • Tugeva vee õitsengu ajal ära luba lapsi ja koduloomi randa.

  • Ära joo sinivetikavett.

  • Ära uju vees, kus on palju sinivetikaid.

  • Ära kasuta sinivetikavett pesupesemiseks ega leiliviskamiseks.


Läänemeri on üks unikaalsemaid mereökosüsteeme maailmas. Läänemeri pole ainult koduks rikkalikele bioloogilise mitmekesisuse tasanditele ja ürgsele loodusele, vaid hoiab alal miljonite inimeste elatist ja majapidamisi üheksas rannikumere äärses riigis, kes ühtmoodi kutsuvad Läänemere regiooni oma koduks. Läänemeri on juba maksnud ränka hinda aastaid merel ja meres kestnud inimtegevuse eest - kalavarude rööv- ja ülepüük, vastutustundetu laevandus, kurnamine ja surve põllumajandusest ning tööstusest on jätkuvalt negatiivsete mõjudega nii õrnale merekeskkonnale. Selle tulemusena on Läänemere mereökosüsteem üks kõige ohustatumaid kogu meie planeedil.

HELCOMi andmeil lasi 2000. aastal Eesti Läänemerre 28 924 tonni lämmastikku, see teeb 20,7 kg inimese kohta ja 965 tonni fosforit, mis teeb 0.69 kg inimese kohta (Helsingi Komisjon ehk HELCOM korraldab rahvusvahelist koostööd Läänemere keskkonnakaitse konventsiooni alusel Läänemere merekeskkonna kaitseks. Konventsiooni eesmärk on kaitsta Läänemere piirkonna merekeskkonda kõikide reostusallikate eest. Eesti ühines konventsiooniga 1992 aastal).

Vetikaoht.

Merekaitsealad ja mõistlikum merealade kasutuse planeerimine.


Merekaitsealade loomine on seni looduskaitses olnud tagaplaanil, vaid pool protsenti maailma meredest ja ookeanidest on kaitse all. Merekaitsealade loomine jäi piisava tähelepanuta ka EL Natura 2000 protsessis ja merelisi liike ja elupaiku on Loodusdirektiivi lisades väga vähe. Eestis peaaegu ei ole merelistel eesmärkidel loodud kaitsealasid. ELFi arvates ei ole oluline mitte niivõrd pindala kui piiridesse jäävate elupaikade ja liikide tegelik kaitsevajadus ja selle tagamine kaitse korraldusega. ELF viib mereliste kaitsealade loomiseks läbi inventuure.

Loe Gretagrundi ja Krassgrundi merealade uuringutest ja ESTMARi projektist

Tänapäeval on merega seotud aina rohkem inimtegevusi, üha enam satuvad erinevad huvid omavahel vastuollu ja tihtipeale jääb meri kõigi huvirühmade jaoks kitsaks. Viimastel aastatel on kasvanud erinevate arendajate huvi mere ja eelkõige merepõhja vastu (gaasitorud, tuulepargid, kaevandused jms.), samuti suureneb laevanduse, infrastruktuuri, puhkemajanduse, keskkonnakaitse ja paljude teiste merega seotud valdkondade tähtsus. Inimesed hakkavad üha enam teadvustama, et surve merele suureneb pidevalt. See on toonud kaasa vajaduse hakata oma merealasid ning merekasutust paremini planeerida.

Loe integreeritud merekaitsest ja -kasutusest

Läänemere kaitse.


ELF on kaastegev kõigi Läänemeremaade rahvuslike WWFi osakondade ja partnerorganisatsioonide projektis BEP (Baltic Ecoregion Programm) – Läänemere Ökoregiooni Tegevuskava.

BEP on mitmekesine projekt, mille eesmärgiks on läheneda mere seisundit mõjutavate tegurite tervele kooslusele. Peamiseks eesmärgiks on kaitsta ning võimaluse korral taastada täies mahus Läänemere looduslik mitmekesisus.

Mere halvast seisundist tulenevalt on Läänemere kaitse valdkonda hakatud arendama ka Läänemere kaitse konventsiooni (HELCOM) raames. Läänemere Ökoregiooni Tegevuskava partnerid toetavad HELCOMi sellesuunalisi pingutusi läbi oskusteabe ja toetavate tegevuste. Kuna looduskaitse tõhusus sõltub oluliselt tegeliku olukorra tundmisest, kogume pidevalt teavet Läänemere olukorra kohta ning jälgime valitsuste poolt tehtavate otsuste ja ettepanekute mõju mere tervisele ja tulevikule.

Toetades ELFi mereprogrammi (Päästerõngas) aitad sa korraldada mereuuringuid ning tagad ELFi asjatundliku osavõtu Läänemere tulevikku mõjutavate otsuste tegemisel. Samuti saad osaleda merekaitselistes tegevustes.

За чистое море!




Человек – не единственное существо, подверженное морской болезни. Когда море заболевает, от этого страдают многие живые существа. А в итоге все равно страдаем и мы сами.


Морская программа Эстонского Фонда Природы направлена на то, чтобы помочь нашему уникальному Балтийскому морю. Море кажется безграничным и бездонным, а количество воды в нем бесконечным. И все-таки совершенно ясно, что безрассудная деятельность человека оказывает губительное влияние на здоровье моря. Балтийское море, омывающее берега Эстонии, считается на сегодняшний день одним из самых загрязненных морей мира. Этому способствует и медленный водообмен, и человеческая деятельность
: токсичные вещества, сбрасываемые в воду, накапливаются в тканях растений и животных и оказывают влияние на здоровье морских организмов. Сточные воды и химикаты, переносящиеся реками в море, приводят к бурному росту водорослей, отчего из глубинных слоев моря пропадает кислород, происходит быстрое зарастание прибрежных мелководий и мелких заливов, и донные отложения превращаются в ядовитую грязь. Вдобавок изменяются многие другие свойства воды и ухудшаются условия нереста. Одной из проблем является увеличивающийся объем судоходства в Балтийском море и сопутствующие аварийные разливы нефти.

Hallhüljes.




    Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väisemad. Selliste mõõtmeteda ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas.

    Looduses on teda näinud vähesed, kuna tema elupaikadeks on mere ulguosad. Peale läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi.

    Pojad sünnivad hallhülgel veebruari lõpus – märtsis, tavaliselt sünnib üks poeg. Algul on pojad väga abitud, ei oska isegi ujuda ning ilma vanema abita hukkuks kindlalt.

    Hallhüljest ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine – toiduahela lõpplülina kuhjuvad temasse praktiliseld kõik elukeskkonna mürgid. Küttimine hallhülge populatsiooni eriti ei mõjuta, seda enam, et hallhüljes on endiselt looduskaitse all

Охрана морского побережья.



Эстония имеет довольно длинную и изрезанную береговую линию 3 794 км (на 2 540 км приходится более чем 1 000 островов). Медленно и постоянно повышающаяся земля в западной Эстонии создает новые прибрежные заболоченные земли – мелководные бухты и узкие проливы, прибрежные лагуны и болота, прибрежные луга и илистые отмели. Эстонские побережья довольно разнообразны по сравнению с грубым гранитным побережьем нашего северного соседа Финляндии и прямых песчанных берегов Латвии на юге. Эстонское побережье изменяется от утеса из чистого известняка на севере к песчаным берегам и отлого спускающимся прибрежным лугам на западе. Эстония имела большие прибрежные луга по Западно-Эстонскому побережью, но только немногие в настоящее время используются как пастбище, остальные стали зарастать можжевельником и низким кустарником. Разнообразие прибрежных сред обитания делает Эстонию чрезвычайно привлекательной для мигрирующих птиц.

Когда эстонская береговая линия составляла часть западной границы Советского Союза, большинство береговой линии охранялась чрезвычайно тщательно. Населению на эти территории доступ был закрыт, а находящиеся в районе береговой границы поселения были устранены, поскольку ограничения, наложенные к любым видам действий, были очень строгие. Прибрежная область осталась сохраненной от любого антропогенного развития. Закон об охране морского побережья и берегов внутренних водоемов, принятый Эстонским Парламентом и запрещающий строительство в стометровой прибрежной зоне, по всей видимости, позволит избежать чрезмерного строительства летних домов по побережью Эстонии.

Ненарушенные побережья благоприятны для серого тюленя, чья численность в побережьях Эстонии самая большая в Балтийском море. В умеренных и безольдовых зимах большое количество балтийских серых тюленей рождает своих детенышей на маленьких островках (внешних рифах) в Эстонских водах.

Эстонский Фонд Природы (ELF) был основан в 1991 году 40 учеными и защитниками природы. ELF – это политически и экономически независимая неправительственная организация, занимающаяся охраной природы. По инициативе Эстонского Фонда Природы и с его помощью было создано несколько национальных парков и заповедников, а также проводились обширные инвентаризации с целью нанесения на карту природных ценностей Эстонии. На сегодняшний день ELF является одной из крупнейших действующих организаций по охране природы в Эстонии. Основные направления деятельности Эстонского Фонда Природы — охрана моря, лесов и водно-болотных угодий, экологическое образование, содействие устойчивому (щадящему) развитию, а также экологическое право.

Природа Эстонии.


Эстония расположена в Северной Европе на восточном берегу Балтийского моря. Площадь Эстонии — 45 215,4 км2 (132 место в мире), из них 4132,7 км2 (9,2%) составляют морские острова и 2130 км2 (4,8%) — внутренние водоемы.

Протяженность территории Эстонии с запада на восток 350 км, с севера на юг — 240 км. Длина береговой линии составляет 3 794 км, из них 1 242 км приходится на береговую линию материка и 2 552 км — на береговую линию островов. Общая протяженность границ Эстонии составляет 633 км, из них граница с Россией составляет 294 км (граничит с Северо-Западным федеральным округом и Северо-Западным экономическим районом, где непосредственно с Эстонией общие границы имеют Псковская и Ленинградская области), Латвией – 339 км. По морю Эстония граничит с Латвией, Финляндией, Россией и Швецией.

Население по численности составляет 1 400 000 чел. , плотность населения – 31,5 чел/км2. Урбанизация составляет 73% городских и 27% сельских жителей. По административно-территориальному устройству – унитарная республика. Официальный язык – эстонский, денежная единица – эстонская крона.

По климатическим условиям Эстония относится к подзоне смешанных лесов атлантико-континентальной области умеренного пояса, для которой характерно теплое лето и умеренно мягкая зима.
raba3
Природа в Эстонии во многих аспектах уникальна. Здесь проходят границы ареалов многих видов животных и растений. Великолепной лабораторией для изучения формирования почвенного покрова и появления пионерных растений являются островки Западно-Эстонского архипелага. Здесь лучше, чем в других регионах, представлены древние береговые образования Балтийского моря и формы рельефа последнего оледенения. Уникальными являются метеоритные кратеры, а палеозойские разрезы отличаются своей полнотой.

Eestimaa Looduse Fond.


ELF on asutatud 1991. aastal 40 looduskaitsja ja loodusteadlase poolt. 1999. aastast on ELF sihtasutus.
ELF on valitsusväline, nii poliitiliselt kui majanduslikult sõltumatu keskkonnakaitse organisatsioon.

Eestlased mererahvana.



Eesti territoorium on kahelt poolt merega uhutud, rannikujoont suurendavad veelgi Eesti arvukad saared. Pole midagi imelikku, et paljude eestlaste jaoks on meri mänginud keskset rolli ja seda mitte sugugi puhke- või ujumiskohana. Eesti võib väga edukalt jaotada kaheks suureks kultuuripiirkonnaks kokkupuute järgi merega – Ranniku-Eestiks ja Sise-Eestiks. See jaotus ei ole suvaline. Vastupidi, sellel on väga kaugele ajalukku ulatuvad juured. Nii on ka rannikuinimesed ja sisemaalased sootuks erinevad eestlased.

Mere- ja maakultuuri erisus algas ilmselt juba keskmisest kiviajast, kui esimesed inimesed jää taandudes Põhjalasse jõudsid. Kiviaegsetest küttidest üks osa oli kindlasti kohandunud hülgepüügile, nagu näitavad selleaegsed arheoloogilised leiud Eesti saartelt – Ruhnust, Hiiumaalt ja mujalt. Ehkki kiviajal puudus veel püsiasustus ja inimgrupid elasid ringi liikudes, võib arvata, et neist mõnede elus oli merel suurem tähtsus, teised keskendusid enam sisemaistele veekogudele ja sealsete elukate jahtimisele.

Üpris selgepiiriline ranniku ja sisemaa kultuuriareaalide erinevus kujuneb välja aga metalliajal enne meie aja arvamist. On tähelepanuväärne, et ka esmane põllumajandus kogub just siis hoogu mereäärsetel kergemini haritavatel muldadel, kuid nii nagu kiviajal, ei elutse ka siis veel keegi otse mere rannikul, vaid sellest natuke kaugemal. Igaks juhuks.

Võib arvata, et tänaseni säilinud erinevus rannarahva ja sisemaalaste vahel on alguse saanud hiljemalt sellest, rohkem kui paari tuhande aasta tagusest ajast. Ühes raua kasutusele võtmisega täiustusid järjest ka meresõiduvahendid Läänemerel. Sel ajal orienteeruvad randlased üha enam ülemerekontaktidele, samal ajal kui sisemaa inimesed ajavad asju pigem ida- või lõunapoolsete naabritega.

Saarlased ja läänlased olid läbikäimises Skandinaaviaga juba pronksiajal. Ka põhjaeestlastel olid elavad kontaktid Läänemere lõunakallasteni välja. Ajal, mil maad pidi kulgevate teede – maanteede – osakaal inimese elus oli ajutine ja vähetähtis, mängis just nimelt vesi – esialgu mööda rannaäärt ja sinna suubuvaid jõgesid – liikumisel ja kauplemisel tähtsat rolli.

Viikingiaeg Läänemerel ei jäta puudutamata ka rannikurahvast. Alles hiljuti leiti Saaremaalt Salmelt esimese Eestis teadaoleva viikingilaeva säilmed, mis on dateeritavad 7. – 9. sajandisse meie ajaarvamise järgi. See 12-aeruline sõudelaev oli tõenäoliselt loodud pigem rannikuäärseteks röövretkedeks.

Mõni aastasada hiljem kurdavad Skandinaavia kroonikad aga juba tõsisemalt idapoolsete meresõitjate röövtegevust. Ka eestlaste muistses vabadusvõitluses 13. sajandil on just saarlastel meresõitjate ja sõjameestena silmapaistev roll. Teada on nende laevastiku päris suurejooneline manööver Riia linna piiramisel 1215. aastal.

Hilisemad sajandid ja võõrvõimu surve kahandasid eestlaste võimalusi kaugemateks meresõitudeks ning suuremate aluste ehitamiseks. Katkematult säilis aga tihe eluline seotus merega – kala- ja hülgepüük rannikul ning sellega seotud retked, mis võisid ulatuda kaugemale sisemaalase koduküla silmapiirist.

Erinevad maastikud loovad erinevat vaimulaadi ja maailmavaadet. Mereäärsete inimeste maailm on avaram ja tuulisem, seda nii avamerel kui lagedatel rannikualadel, mida vaid kidur taimestik katta võinud on. See avarus on randlastesse talletunud kaugelt rohkem kui paari põlve jooksul ja kujundanud nende eluvaate, suhtlusstiili ja huumori teistsuguseks kui muul rahval. Mets ja põllulapp sünnitab endassesulgumist ja individualismi, mereäärsed inimesed pole aga kunagi võinud vaid üksinda hakkama saada.

Noodapüük või hülgeküttide retk on olnud meeskonnatöö, mis on eeldanud usaldust üksteise vastu, samas ka võimet koos tegutseda. Oskused, mida õpetab pikk mereretk, mis seob selles osalejad kokku ja paneb nad samas proovile, on samamoodi vajalikud ka nendes töödes. Saarte või läänemaine huumor pole seetõttu vaid nali nalja pärast, selles on ka teise olemuse järeleproovimise nõks sees. Tögades ja mitme keeruga huumorit visates on tundma õpitud võõra iseloomu ning hoitud oma kaaslase vaim virge. Selline suhtluskood on sisemaalasele tihti keeruliselt tabatav. Sageli võib ta küll mõista randlase teistsugust olemust, kuid mitte sellega kaasa minna. Selline aastatuhandete pikkune kultuurivahe kestab ka tänases Eestis ja tänastes eestlastes vaikselt edasi.

Eesti kultuuri modernne tõus sai alguse pigem sisemaalt, kus rahval oli kogunenud rohkem jõukust ning väiksem avarus ei eksitanud selgemate sihtide seadmisel. 20. sajand on põlistanud müüti eestlasest kui oma põllulapil ja talumail rügavast individualistist. Iseäranis suure panuse on sellesse andnud kirjanik Anton Hansen Tammsaare oma viieosalise teosega „Tõde ja õigus“, mis viib meid sisemaalaste kohati kitsasse ja ühekülgsesse ellu.

Näib, et eesti kultuur ei ole siiani korralikult suutnud üles leida ja enda kasuks tööle rakendada rannakultuuri suurt kogemust ja ressurssi – kollektiivsust, avalameelset kannatlikkust, rafineerimata lihtsust ja rafineeritud humoorikust. Kuid selline on olnud nüüdse eesti kultuuri genees, mõnevõrra linna või kartulipõllu poole kaldu.

19. sajandil, kui talupoegade elu taas vabamaks muutus, saabus ka eestlaste meresõidurenessanss. Purjelaevade ajastu kestis I maailmasõjani ja natuke kauemgi. See tõi rannikualadele tagasi muinasaegse maailmamerede hõngu, sünnitas hulgaliselt kohalikke kapteneid ja laevaomanikke, kelle alused seilasid kõikidel maailma meredel.

Purjelaevade ajastu kuulsaimad laevameistrid olid pärit Saaremaalt. Kuulsaimad laevaehituspiirkonnad olid Kabli ja Häädemeeste rand Liivi lahe ääres ning Käsmu kant põhjarannikul. Seal võib veel nüüdki näha ja külastada kunagiste kaptenite ja reederite oma aja kohta uhkeid elamuid. Niinimetatud metskaptenite – omal käel meresõidu selgeks saanud meeste kõrval suurenes järjest ka õppinud meresõitjate hulk. Kuulsaim oli Heinaste merekool, mis tegutses aastatel 1816 – 1916 ja kus said mereharidust kümned noored mered. Merekoole loodi mujalgi.

Nõukogude võim piiras eesti merekultuuri. Saartel ja rannikul valitses siis piirirežiim, mis ka kohalikke inimesi ainult valitud ajal rannale lubas. Tänases Eestis on merele pääs jälle vaba ja purjekaid võib jahtklubides näha üha rohkem. Suurte purjelaevade aeg, mil laevad olid puust ja mehed rauast, on küll möödas, kuid randlased ja nende vaim pole kuhugi kadunud.

Vahest kõige meisterlikumalt on seda üles kirjutanud Juhan Smuul, Muhumaalt pärit kirjanik ja luuletaja, kelle sulejooks viis kõrgete preemiateni Nõukogude Eestis. Ja ehkki stalinistlik aeg ja nõukogulik kultuuripoliitika nõudsid oma osa, on ta mitmes tükis jäänud ületamatuks justnimelt rannarahva elu-olu humoorikal kirjeldamisel – sellisena, nagu ta seda ise hästi tundis. Ühes oma „Muhu monoloogidest“ kõnelebki ta heast meremeeste Hoidjast, meremeeste jumalast, kes muuhulgas oli välja kaubelnud eraldi tüki taevast justnimelt meremeestele eluks pärast surma. Loomulikult ei puudu ka siit iseloomulik nali. Hea meremeeste Hoidja kirjeldab tema taevas olevaid meremehi muuhulgas nii:

Nende meremeestega, tead sa, on üks viimane häda ja viletsus. Ma ep taha kaevata, aga kui noor inimene ilma tööta on, siis võib ta viimaks ka taevas pujääniks minna ja muud ei tee kut puhast pahandust. Nad teevad kuivas kohas tuld. Laevas on nad ronima õppinud ja nüüd siis ronivad taeva katusel, nõnna et vihm neile omale pärast pähe sajab. Nad käivad kääridega vikerkaare kallal ja lõikavad sealt tükke, et mängukaartisid teha ja pärast nurga taga turakat taguda. Ja ma räägin ainult pooled pahandused üles, teised on veel hullemad.

Ja siis ütles su isa heale meremeeste Hoidjale:

Kuule, mees, see ei kõlba ju kuskile. See kord tuleb ära muuta. Sest ka kõige parem mees läheb ilma mureta ja tööta raisku. Viimaks nad asutavad sulle siia puhveti ka veel.

Ja hea meremeeste Hoidja ohkas kohe hinge põhjast:

Kes neid krantse teab. Ehk on juba asutanud. Sest nende igaõhtune „hosianna“ paneb inglid punastama ja nutma.

Iga rahva jumal on ta oma tegu ja nägu. Igale rahvale annab ta teo ja näo kodukoha loodus, elupaik ja eluviis.